INTERVJUU ⟩ Roolijoodikute arv Viljandimaal on hüppeliselt kasvanud. Patrullitalituse juht: midagi on juhtide peas väga hullusti paigast ära

Viljandimaa patrullitalituse juht Silver Simuste Foto: Marko Saarm

Nädalavahetusel juhtus Viljandimaal mitu liiklusõnnestust, milles suurt rolli mängis alkoholi tarvitamine. Viljandi politseijaoskonna patrullitalituse juhi Silver Simuste sõnutsi on tänavu maakonnas tabatud tunduvalt rohkem joobes juhte kui möödunud aastal.

Terves Eestis on purjus juhtide arv suurenenud, aga eriti paisatavad sellega silma lõunapoolsed maakonnad. Põhjust on raske öelda, aga patrullitalituse juhi sõnutsi mängib siin ilmselt rolli koroonaviiruse piirangute ajal lõdvenenud järelevalve liikluse üle. Kindlasti sunnib ka üha kasvav stress inimesi kätt pudeli järele sirutama.

Silver Simuste, milline on tänavu suvel Viljandimaa liiklus olnud?

Suvi on alati töine. Liiklusrikkumiste arv on suurem ja teistsugune, suure mõju annab kergliiklus, näiteks kuidas tõuksijuhid käituvad. Lisaks veel jalgrattad, mopeedid ja mootorrattad. Toimetamist on meil suvekuudel alati tunduvalt rohkem kui muidu. Aga joobes juhtide seisukohast on tänavune statistika kohe ikka väga kurb.

Liiklusseaduse mõistes jagunevad joobes juhid mitmesse lõiku. Esiteks on nii-öelda kerge joove ja sellises joobes sooritatud rikkumiste arv on Viljandimaal suurenenud peaaegu üheksakümmend protsenti. Kui eelmisel aastal samas ajavahemikus oli neid episoode 18, siis tänavu juba 34. Kangemaid roolijoodikuid oleme eelmise aastaga võrreldes tabanud 33 võrra rohkem, kasv on olnud 75 protsenti. Ühest küljest näitab see ju ehk politsei töö tulemuslikkust – teeme rohkem, tabame rohkem, aga teisest küljest ka seda, et midagi on juhtide peas väga hullusti paigast ära.

See esimene lõik on see vana hea "Võtsin eelmisel õhtul paar õlut"?

Jah, eelmisel õhtul on väidetavalt joodud paar õlut või pärast ühe-kahe joogi võtmist rooli istutud, aga arvestada tuleb, et see on siiski ohtliku olukorra tekitamine. Tuleb tõhutada, et igal hetkel võib selline inimene teha liigutuse, millega paneb ohtu teised inimesed. Väga kahetsusväärne, et nii tehakse.

Joobes juhtide arv on kasvanud viimased kolm aastat ning tänavu on Viljandimaal rekordaasta. 2019. aastal pidasime kinni 18 kerges joobes juhti, 2020. aastal 21, eelmisel aastal 18 ja sel aastal vältel siis esimese kaheksa kuuga juba 34.

Neid, kes on napsitamistega rohkem patustanud, oleme eelmisel aastal samas ajavahemikus ehk siis aasta algusest augusti lõpuni pidanud kinni umbes 40. Tänavu on see arv juba 70.

Lisaks on veel kolmas kategooria: kriminaalne joove. See on praegu kerges vähenemises: viis juhtumit vähem kui eelmisel aastal, umbes kaheksa protsenti vähem. See tähendab, et kergemat napsitamist on praegu ühiskonnas ilmselt tunduvalt rohkem.

Kuidas te joobes juhte üldse püüate?

Peamiselt kahel viisil. Esimene on see, mis rahvale hästi silma hakkab: nõndanimetatud rivis puhumine, palju kollaste vestidega politseinikke tee ääres reas seismas. Sellistest puhumistest me üldjuhul kuigi suuri rikkujaid ei tuvasta, kuigi eelmisel esmaspäeval tabasime Viljandis Tallinna tänaval kolmveerand tunniga neli joobes juhti.

Teine on nõndanimetatud asümmeetriline lähenemine: paneme politseinikud ristmikele laiali ja siis puhutatakse ristmikke läbivaid juhte. Elu näitab, et sellise lähenemisega tabame isegi rohkem joobes juhte, mis tähendab, et nad on meie teedel väga hajali.

Miks see kasv tekkinud on?

Ei teagi. Ehk saab selle panna viimaste aastate kuumade suvede arvele – käsi haarab jahutava alkohoolse joogi järele kergemini. Hakatakse arvama, et see ongi elu osa, kaasa arvatud siis kerges joobes sõitmine. Oleme muidugi kogu aeg kampaaniatega meelde tuletanud, et see on täiesti lubamatu. Aga tõesti ei tea. Ehk on selles oma osa koroonaviiruse piirangutel, mille ajal polnud rahval suurt midagi teha.

Mis rolli võiks siin mängida stress?

Väga raske hinnata. Meie ei oska ega saa seda ju kuidagi mõõta, aga arvan, et stress mängib kindlasti oma rolli. Mis on see põhjus, miks inimesed selliselt käituvad? See on nüüd koht, kus ühiskondlikku tervist kraadima hakata. Kas siin on vaimse tervise probleemid? Kas joomine on harjumuseks saanud?

Ning ka isikliku vastutustunde küsimus. Kui inimene võtab ühel õhtul mõne joogi, asi läheb käest ära ning ta tahab järgmisel hommikul kohe rooli istuda, siis ta on isikliku vastutuse ilmselgelt unustanud.

Kindlasti mõjutab stress rahvastiku käitumist, aga kui palju, eks see ole juba sotsiaalteadlaste pärusmaa.

Kuidas on Viljandimaal seis võrreldes muu Eestiga?

Ma huvi pärast vaatasin, milline on terve Eesti statistika. Ausalt öeldes julmad arvud. Päris Eesti rekordaasta ei ole, aga eelmise aastaga võrreldes on näitajad praegu tunduvalt suuremad. Tänavu on Eestis 24. augusti seisuga tabatud 4323 joobes juhti, eelmisel aastal samal päeval aga 3892.

Piirkonniti on see muide üsna erinev ning peamiselt teeb see peavalu meile siin Lõuna-Eestis. Jõuame jälle tagasi stressini. Siin on töötuse määr suurem või sobivat tööd vähem võrreldes näiteks Harjumaaga. Küsimus pole ainult Viljandimaas. Näiteks Valgamaal on joobes juhtide arv samuti kasvanud: võrreldes möödunud aastaga oli kerges joobes juhte 63 protsenti ja raskemas joobes juhte peaaegu 54 protsenti rohkem. Vähem kui Viljandimaal, aga kasv on siiski muljetavaldav.

Eestis tervikuna on umbes 15 protsenti rohkem joobes juhte kui eelmisel aastal samal ajal. See on Viljandimaa omast tunduvalt väiksem kasv, aga siiski arvestatav ja murettekitav.

Kas joobes juhtide murele on mingi lahendus või peamegi ühiskonnas nendega lihtsalt leppima?

Kindlasti ei tohi leppida! Sellega tegeldakse järjepidevalt ning kui ennetus ei tööta, siis tuleb mängu juba liiklusest kõrvaldamine ja sanktsioonid, aga ega sanktsioonidega ei saa ühiskondliku käitumist paika.

Joobes juhte suunatakse ka programmidesse, mille läbimine on kohustuslik, kui juht kannab karistust või on kokkuleppe korras sellega nõustunud. Nii et on rühmad, kus nendega tegeldakse ja püütakse neid aidata, samas on alati võimalik, et sealgi on tagasilangusi. Kõik oleneb sellest, kuidas juht ise suudab endale selgeks teha põhjused, miks ta üldse joobes peaga autorooli istuma kipub, ning kui toetavad on tema lähedased.

Kuidas seda probleemi lahendada, on miljoni dollari küsimus. Nendega tegeldakse, nad on prioriteet liikluses, koostame reidiplaane ja võtame appi abipolitseinikke, et teha massikontrolle ... Aga meie, politseinikud, oleme peamiselt selleks, et ohte tõrjuda, ennetus algab tihti mujalt. Politsei muidugi kindlasti tegeleb ka ennetustööga, näiteks kommunikatsioon sotsiaalmeedia vahendusel enne suuremaid pühasid, ennetuse alla läheb ka suuremate politseijõudugega väljas olemine suurüritustel ja pühade ajal.

Koroonakriisi ajal me massipuhumisi kuigi palju teha ei saanud – nakkusoht. See võis aidata pidutsemisel nii-öelda gaasi põhja vajutada ja nüüd ollakse sellega juba harjunud.

Ühiskond töötab teile selles küsimuses muidugi tublisti vastu. Kui pannakse juhte puhuma, siis lendab see teade tihtipeale paari minutiga sotsiaalmeediasse.

Oh, jah, ja raadiosse ja mujalegi. See on demokraatia osa kahjuks. (Naerab.)

Inimesed peavad aru saama ja tegema oma mõtteviisis selle muudatuse, et kui ma teatan, et kusagil pannakse puhuma, siis mida ma teen, kui järgmisena on minu lähedane õnnetuses. Inimestel peab tekkima analüüsivõime, mis on selle kõige tagajärg, kui joobes juhtidele tekitatakse eelisolukord. Mida me sellest saame?

Ühest küljest teated patrullidest ja puhumisest tõesti ehk aitavad korralikumalt käituda: võetakse kiirust vähemaks, pannakse turvavöö kinni. Teadvustatakse endale, et politsei on olemas ja kontrollib. Ehk see takistab üldse rooli istumist.

Teisest küljest minnakse lihtsalt teist teed pidi, kus politseinikke parajasti ei ole ... Kui Sky Plus omal ajal neid patrulliteateid edastama hakkas, siis käidi minu teada lausa kohtus, et kas nii ikka tohib. Lõpuks jäi demokraatia peale ning tõepoolest: politsei on avalik jõustruktuur ja miks inimene ei võiks teada, kus ta on? See on muidugi juba pikema ja veidi teise arutluse teema, aga tõepoolest, vastutöötamine meile on täiesti olemas.

Mida arvate jõulisemast lähenemisest, näiteks kohustusest kõigile autodele alkolukk panna?

Tehniliselt pole see sugugi keeruline ja teatud bussifirmades on see ju olemas. Küsimus on muidugi selles, kuidas seadusandja seda põhjendab. See on ju selgesti kulu ning tõstab sõiduki hinda. Juba üksnes see võib tekitada suurt vastuseisu, aga tõesti võiks see väga, väga palju õnnetusi ära hoida.

Samas on kurjamitel sellegi vastu rohtu: härra bussijuht laseb lihtsalt sõbral alkoluku sisse puhuda, et ise pärast pidu rooli istuda. Kui kõrgtehnoloogiliseks me selle asja ajame, et see lukk ka õige inimese ära tunneks? Ma olen kuulnud jutte, et alkolukkude algusaegadel oli võimalik kellegi teise täispuhutud õhupalliga see ära petta, nii et sõpra ei pidanud isegi tingimata kaasas olema.

Vastutöötamisest me rääkisime, aga kui palju on kaasatöötamist? On ju olnud palju kampaaniaid, et sõber ei lase joobes sõpra rooli või ka näiteks ujuma.

Jah, ja tegelikult need töötavad täitsa hästi. Kui jätta kõrvale organiseeritud puhumised, siis suurema osa joobes juhte me tabamegi väljastpoolt tulnud vihjete peale. Ning on ka kõnesid seltskondadest, et palun aidake, me ei suutnud teda takistada. Kui joobes inimene on rooli taha istuda otsustanud, siis võib teda olla üsna keeruline takistada. Alkohol on oma töö teinud ja inimene ei mõtle enam adekvaatselt. Politseinikuna ei saa ma muidugi soovitada alati sekkumist, sest see võib sekkujale ohtlikuks osutuda. Parem teada anda ja tuleme kohale.

Tihtipeale selgub, et joobekahtlusega juht polegi joobes, vaid on muud põhjused. Näiteks tunnistab, et sättis midagi seal rooli taga, näppis telefoni, tähelepanu oli mujal. Ka väsimusseisund on tihtipeale põhjus, miks juht ebakindlalt sõidab. Muide, toorpiima vedavatel autodel on selline haagis, mis teel kergelt vaarub või ujub, selle peale tuleb mõnikord üsna palju kõnesid. Igasugustest liiklushälvetest antakse tõesti päris usinalt teada ja sellest on mul hea meel. Kindlasti tasub teada anda, sest see võib päästa kellegi elu.