Kui suurem jagu Viljandimaa valdasid pidas tänavu 20. aastapäeva, siis Tarvastu vald tähistas lisaks oma esmamainimise 145 aasta juubelit ning vallavanem Alar Karu meelest võiksid teisedki omavalitsused otsida üles oma päris alguse.
Tarvastu valla tähtpäev oli naabritest seitse korda uhkem
3. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvastu vallas elav asjaarmastajast koduloouurija Silver Säga on leidnud, et XIX sajandi lõpust on andmeid 34 valla loomise kohta. Nende tekkele pani aluse Venemaa tsaari Aleksander II 1866. aasta 19. veebruaril kinnitatud Balti kubermangude vallaseaduse projekt.
Otsus fikseeriti kolme ristiga
Ants Relviku ja Silver Säga ajaloouurimuse põhjal peeti 1866. aasta lõpul Tarvastu kihelkonnas vöörmündrite abil valla volimeeste ja -juhtide valimised.
Valitud ametimehed, kelleks olid enamjaolt uued taluperemehed, hakkasid tegutsema 1867. aastal. Tarvastu kihelkonnas alustasid tööd Tarvastu, Uue-Suislepa, Vana-Suislepa, Saare, Kuressaare ja Vooru vald ning Tarvastu kirikuvald.
«Tarvastu valla loomise kohta on dokument 1867. aasta 28. jaanuarist ehk tänapäeva kalendrisüsteemi järgi 9. veebruarist,» rääkis Säga. «Selle aluseks on Tarvastu valla volikogu istungi samast päevast pärinev protokoll. Seal määrati kindlaks vallavanema palk, valla vöörmündrid, kes olid vallavanema asetäitjad, ning nendegi palk.»
Säga kirjelduse kohaselt on volikogu otsusele oma kolm risti alla kirjutanud vallavanem, vöörmündrid ja terve hulk volimehi. «Et nad kõik olid kirjaoskamatud, jälgis nende tegevust kirjutaja.»
Vallavanema palk oli 100 rubla hõbedat ja 15 vakka kaeru. Lisaks oli kirjas, et vallajuht võib temale määratud talus elada nii kaua, kui ta seda ametit peab. Talu oli tollal mõisa oma.
Karksi vallavanem Arvo Maling ütles, et nimetatud 1866. aasta vallaseaduse järgi said talupojad ja maatamehed õiguse oma piirkondades otsuseid teha. Ka enne võisid nad valdades otsuseid langetada, aga mõisnikud said neid muuta.
«Sellest reformist alates ei olnud mõisnikul enam õigust volikogu otsust muuta. Nii et seda võiks lugeda valdade omavalitsusliku staatuse alguseks,» arvas Maling.
«Vanasti oli iga mõisa ümber oma vald. Kindlasti olid ka Karksi ja Tarvastu vald,» lisas ta.
Maling ütles, et taasiseseisvumise aegu 1989. aastal valiti alustuseks vabalt külanõukogudesse rahvasaadikud. 1990. aasta teisel veebruaril kogunesid 3500 saadikut linnahalli, kus võtsid vastu Eesti riikliku iseseisvuse deklaratsiooni. «Kodanikuks kasvatakse omavalitsuste kaudu. Seal tunnetavad inimesed esimest korda, et nendestki sõltub midagi,» tõdes Maling.
Maakonna noorim on Suure-Jaani
Silver Säga ütles, et kui uurida Eesti valdade kodulehti, on seal algusaegadeks märgitud erinevaid daatumeid. Näiteks Mõniste vald Võrumaal annab sünniajaks 1899, Meremäe vald Setumaal 1925 ja Paistu vald 1937, paljud vallad on kodulehtede järgi loodud pärast taasiseseisvumist.
Omaette lugu on näiteks Suure-Jaani vallaga, millel mullu täitus alles kuus aastat ühinemisest. «Varem ühendas piirkonda hoopis Taevere vald, mis hõlmas päris suuri alasid Suure-Jaani ümbruskonnas,» lausus vallavanem Tõnu Aavasalu. Ta märkis samas, et igasuguseid üritusi ja tähtpäevi on piirkonnas niigi omajagu ning Suure-Jaani vallavalitsus ei pea vajalikuks veel ühte välja tuua.
Vallad moodustusid mõisate ümber
Internetis oleva tasuta leksikoni Vikipeedia andmetel hakati XVII sajandil vallaks nimetama ühe mõisa juurde kuuluvaid sunnismaiste talupoegade majapidamisi ehk ühe mõisa võimkonda, inimesi ja maid.
XVIII sajandil hakkas see mõiste tähendama ka lihtsalt talupoegade kogukonda. Pärast pärisorjuse kaotamist 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal hakati valdu moodustama kui omavalitsusüksuseid, enamasti mõisakogukondade kaupa mõisavaldu.
1866. aasta vallareformiga said vallad mõisast sõltumatuks ning talupojad võisid ise endale vallavalitsuse ja volikogu valida. Tollased vallad hõlmasid vaid talumaid ja mõisamaadele ei laienenud.
Valimised olid kuni 1917. aastani ebaühtlased: peremehed valisid kaks ja sulasrahvas ühe kolmandiku volikogust. Pärast veebruarirevolutsiooni muutusid valimised demokraatlikuks ning valitud kogusid hakati kutsuma nõukogudeks, uuesti nimetati need volikogudeks 1926. aastal.
Vallad eksisteerisid Eestis 1950. aasta haldusreformini, mil senine halduskorraldus asendati nõukogulikuga. Neid hakati taastama 1990. aastal.