Paarikümneaastane Maarit Suigusaar haaras mullu aprillis kellu kätte ja läks Viljandi ühendatud kutsekeskkooli ühekuusele pottsepa algkursusele. Nüüdseks on ta maamajja ehitanud pliidi, soemüür on veel pooleli.
Neiu naudib pottsepatööd
3. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Külm tuli peale. Ootan sooja ilma, et saaks edasi ehitada,» ütles Suigusaar.
Ta läks koolitusele, sest pere ehitab maale maja, kuhu on tarvis küttekoldeid. Soodsam ja kasulikum on need ise ehitada.
«Veel on vaja üht ahju, kaminahju ja soemüüri,» loetles Maarit Suigusaar.
Tema sõnul ei suuda inimesed uskuda, et ta on pottsepakursused läbinud. «Nad mõtlevad, et nii noor tüdruk, nagunii luiskab. Aga kui näitan pilte, leiavad, et väga lahe,» lausus ta.
Kallis koolitus
Viljandi ühendatud kutsekeskkooli täiskasvanute koolitusosakonna juht Kadri London nentis, et kuna tänapäeval pole enam rangelt meeste- ja naistetöid, on ka pottsepatöö õppijaid igasuguseid. «Kursustel osalevad naised ja mehed, vanad ja noored, töötajad ja töötud.»
Ja kuigi Suigusaare sõnutsi õppis mullu aprillis temaga koos ainult kaks inimest, kellest üks oli ämmaemand ja teine tuli töötukassa kaudu, on Londoni ütlemist mööda huvi pottsepaõppe vastu suur.
Veebruari lõpul sai kutsekeskkoolis tunnistuse järjekordne rühm mõnenädalase pottsepa täienduskoolituse läbinuid. Londoni jutu järgi on Viljandimaal täiskasvanute seas pottsepa algkursuse vastu veidike suurem huvi kui sama eriala täienduskoolituse osas.
Eestis koolitatakse pottseppasid mitmes kutsekoolis, ent materjalikuluka eriala tudeerimise eest tuleb välja käia kopsakas summa. «See saab paljudele õppida soovijatele takistuseks,» nentis London ning täpsustas, et kõik töövahendid on kooli poolt.
Vajadust on
Mittetulundusühingu Eesti Pottsepad asutajaliikme Annes Andressoni tõdemust mööda on nõudlus pottseppade järele suur. «Viimane pottseppade lend lõpetas kutsekooli 1990. aastate algul,» nentis ta ja tähendas, et eelkõige on vajaka teoreetilistest teadmistest.
«Kütteseadmed ju arenevad, kasutegurit on juurde tulnud ja majale vastavat võimsusmäära polegi niisama lihtne määrata.»
Kvaliteetse pottsepatöö tagamiseks hakkas mullu septembris kehtima nõue, mis kohustab meistrit tegema eksamit. Pottseppadelt nõutakse näiteks normide tundmist ja muutustega kursis olekut.
Lisaks on inimesed Andressoni sõnul saanud aru, et ahiküte on tervislikum kui õhkküte. «Muidugi on importtoorainel põhinevad kaug- ja keskküte ka kallimad,» lisas ta.
Kadri Londoni kogemust mööda on koolitusele tulnutel pottahjude ehitamise oskust vaja eri põhjustel. «Mõni soovib end siduda pottsepa elukutsega, mõni kasutab teadmisi ja oskusi ainult enda tarbeks ning kord tahtis kursuslane osata palgatud pottseppade töö kvaliteeti hinnata.»
Andressoni arvates on koolitustel oluline alustada teooriast ja teha selgeks, milleks üldse korstent tarvis on.
«Läänes on nii kombeks. Meil aga kipub olema nõnda, et esimese astme pottsepp on kehvade teooriateadmistega, teisel tasemel olija on natukene targem, kolmandal võib juba ise õpetada ja neljandal teha restauraatoritööd.»
Kuuajase algkursusega saab Andressoni sõnul küllaldased teadmised, et hakata kas või külaparandajaks. «Aga selliseks see tase ka jääb.»
Maarit Suigusaare tõdemust mööda jäi algkursus tallegi lühikeseks. «Kohe kellegi võõra juurde ehitama minna ei julgeks. Kõigepealt teen ikka endale, et kogemusi saada,» ütles ta ja lisas, et soovib minna ka jätkukursustele.
«Elukestev õpe on nagu sõltuvus. Kellele see kord meeldima hakkab, sel on raske pikalt õppimata olla,» lausus Kadri London.