Essee: Kaasinimesi aidates austame nende ja iseenda väärikust

Peeter Järvelaid Foto: Ardi Truija / Pärnu Postimees

Määratledes rahva tervist, on maailma tervishoiuorganisatsioon rõhutanud, et selle tähtis osa on inimeste väärikuse austamine. Inimene, kes elab teadmisega, et suudab oma elu mööda saata väärikalt, on tervem ja õnnelikum. Väärikuse all mõistame midagi niisugust, mida turult ega supermarketist osta ei saa.

Irvhambad on meie absurdses maailmas ammu väitnud, nagu ei seisneks õnn rahas, vaid selle rohkuses, ent meenutada tasub ka tarkade meeste manitsust, et surilinal pole taskuid. Seega peaksime kõik mingil hetkel tõdema, et maiseid varandusi ei saa hauda kaasa võtta ja elus on mammonast suuremaid väärtusi, mis ei pruugi olla käegakatsutavad.

Tahan rääkida nendest, kes on oma eluga suutnud väärikaks jäämist ilmekalt illustreerida.

Esimesena meenub selles reas Paul Keres (1916—1975), kes on tuntud silmapaistva maletaja ja rahvusvahelise suurmeistrina, aga mõjutas malemaailma eelkõige kõrge spordieetikaga. Kui Paul Keres koduteel Helsingis 5. juunil 1975 suri, pani see temale mõtlema paljud malekuulsused. Kerese lahkumise puhul tunnistas üks maailmameister, et tähtsaimana on talle kolleegist meelde jäänud lause: «Teistele andes on palju parem tunne kui oodates, et sinule antakse.»

Paul Kerese arvates kuulus inimväärikuse juurde soov jagada teistega seda, mis sul on.

«Kalevipojas» seisab, et kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Inimeste suurim tarkus on märgata ja toetada lähedal seisjate annet. Tänapäeva materiaalses ja enesekeskeses maailmas näib võõra ande tajumise võime olevat kadunud, aga minevikust meenub imepäraseid lugusid.

Üks räägib meie kuulsaimast rahvusvahelise õiguse professorist Friedrich Fromhold Martensist (1845—1909). Tema tegemised on tuntuks kirjutanud Jaan Kross, aga tasub meenutada, et kui Haagi kohus tegi 8. juulil 1996 tuumakatsetuste keelustamise otsuse («Legality of the threat or use of nuclear weapons»), toetusid kohtunikud just eesti meeste Friedrich Martensi ja Ilmar Tammelo ideedele. Haagi kohus asub praegugi lossis, mille ehitamiseks andis Martensi palvel raha USA terasemiljardär Andrew Carnegie.

Tahan meenutada ka Martensi ande toetajaid. Varajases lapseeas vanemad kaotanud nooruki tulevik sõltus headest inimestest, kelle hulgas olid tema ristiisad Friedrich von Kluver ja notar Fromhold Drewnick. Kindlasti oleks tema saatus olnud teistsugune Peterburi ülikooli õigusteaduskonna dekaani Ignatijus Ivanovski helde toetuseta. Just Ivanovski õhutas teda uurima rahvusvahelist õigust.

Omamoodi mälestusmärk headele inimestele on ka eesti maalikunstniku Andrei Je­gorovi (1878—1954) saatus. Andrei Jegorov sündis Arukülas ning õppis Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis Ilja Repini ja Dmitri Kardovski juures. Ta on loonud maastikumaale, linnavaateid ja portreid. Kaotanud juba varajases lapsepõlves kuulmise, teravdas ta pidevalt oma pilku ning jättis järeltulevatele põlvedele hulga imelisi ja elamusküllaseid hetki.

Eesti talupoja perest pärit Andrei Jegorov saatis Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia nõukogule palvekirja: «Palun alandlikult lubada mind maalikunsti osakonna sisseastumiseksamile.»

1901. aastal saigi algaja kunstniku vaimseks koduks kunstide akadeemias Ilja Repini ateljee, mida juhatas Dmitri Kardovski. Üheksa aastaga omandas noormees õlimaali- ja akvarellitehnika. Jegorovi andekust märgates saatis direktor ta kunstikooli ja hiljem sooritas noormees hiilgavalt kunstiakadeemia sisseastumiseksamid.

Tasub meeles pidada, et enne imelist Peterburi aega aitas Jegorovit kohalik vaimulik Kirill Jansen, kes oli võtnud oma südameasjaks paigutada Aruküla vallast pärit kurttumm õigeusklik poiss Peterburi kurttummade kooli. Seal sai tulevane kunstnik hariduse, omandas tislerikutse ja sai ameti, mis toitis. Hiljem leidis ta teisi suuremeelseid inimesi, kes aitasid tal liikuda suure kunsti poole.

Tallinnas Jaan Poska tänavas asuv eakate päevakeskuse maja mõjub Kadrioru puitehitiste vahel särava valguslaiguna. Suursugune keskus avas ametlikult uksed 19. aprillil 1996. Hakkajad prouad on arhitektuurimälestisena märgitud hoones tasapisi toimetanud juba päevast, mil linnavalitsus andis selle 30 aastaks heategevusfondile rendile.

Tasub meenutada, et mõtte rajada Tallinna eakate päevakeskus pakkus välja Berliini analoogilise keskuse asutaja ja juhataja Käte Tresenreuter. Tema ideest haaras kinni Eesti heategevusfond. Kui sobiv maja oli Kadriorus leitud, pakkusid sakslased abi selle remondiks ja sisustamiseks. Edasi on toiminud vana reegel: kui õiged inimesed teevad õigeid asju, saab asjast asja.

Vanaduspäevade nautimine tähendab tragidele pensionäridele oma eluga hakkamasaamist, eneseabikeskuse korrashoidmist ja selle juures asuva väikese hotelli Poska Villa majandamist.

Kui sihtasutus Jaan Poska Mälestusfond alles alustas tegevust, pakkusid just need prouad kõigepealt fondile kooskäimiseks ruume. Samuti olid nad esimesed annetajad, uskudes, et Tallinnas Poska tänavas asuv Jaan Poska maja ei tohi hävida. Kui vaadata praegu väga heas seisus olevat hoonet, meenuvad esimesed annetatud kroonid, mida tähtsuse poolest võiks nimetada kuldseteks.

Eestlastele on haritus tähendanud väga palju. Kõige rohkem on oma õpetajaid austanud need, kes pidid rasketel aegadel kodumaalt lahkuma ja võõrsil toime tulema.

Eestlaste püüd hariduse poole Teise maailmasõja järel vajaks lausa omaette uurimist. Selle pürgimuse üks mälestusmärk on kindlasti USA Seattle’i Rotalia fond, mis on toetanud Eesti üliõpilasi 1988. aastast peale.

1995. aastal volitas juhatus stipendiumide andmist koordineerima Rotalia fondi Eesti komitee. Olen ka ise stipendiaatide valimisel osalenud. Eesti hariduspoliitika on olnud vahel küüniline ja kohmakas, poliitikud on tegutsenud nagu elevandid portselanipoes. Rotalia fond on ikka ja jälle ulatanud tudengitele abikäe ja andnud ainelist tuge, mida neil võib vaja minna ande väljaarendamiseks. Mullu jagati stipendiumideks 50 000 USA dollarit ja aidati 50 õppurit.

Eesti toidupanga hollandlasest tegevjuht Piet Boerefijn on oma tegevusega Eestit juba muutnud. Aastal 2010 meie riigi aasta kodanikuks valitud mees, kes on siin elanud üle 17 aasta, otsustas meie ikka veel nõrgale sotsiaalabisüsteemile appi tulla.

Lääne-Euroopa heaoluriigi kodanikuna märkas Boerefijn Eestiski absurdset olukorda: ühelt poolt jääb iga päev rohkesti toitu üle, teiselt poolt leidub inimesi, kes seda väga vajavad. Nii rajaski ta siin Hollandi eeskujul toidupanga. Tema arvates tuleb selle tegevust kiiresti laiendada, sest Eestis elab ligi sada tuhat inimest, kes ei saa endale lubada iga päev kõhutäit, samal ajal kui mujal toiduaineid raisatakse.

Eesti peab olema hoolivam riik, et märgata inimest ja anda igale inimlapsele võimalus end arendada.

KES MA OLEN

PEETER JÄRVELAID,
professor

Olen sündinud Tallinnas, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna, töötanud õppejõuna Tartu ülikoolis ning juhtinud rektorina sisekaitseakadeemiat ja mereakadeemiat.
Praegu töötan Tallinna ülikooli õigusakadeemia võrdleva õiguse ja õigusajaloo korralise professorina.