Vaba mõte ⟩ Ära seda artiklit Twitteris jaga

Valan tassi triiki kohvi täis, ohkan, heidan pilgu sotsiaalmeediasse. Reede. Ärksamad inimesed on läinud arvamusfestivalile, minust õnnelikumad inimesed lõõgastuvad juba heas seltskonnas ning maailm minu ümber tundub tukkuvat. Uudisvoogu on siiski tulnud teade ühest ees ootavast täitsa naksakast üritusest ning mõtlemata vajutan selle juures olevale nupule «Huvitatud». Muidugi ma ei lähe sinna üritusele. See toimub ju laupäeva hommikul ning ­tean suurepäraselt, et laupäeval olen ma võimeline ainult ägisedes kööki roomama, et endale liiter kohvi keeta ning siis võimalikult liikumatult lebades seda manustada.

Sellegipoolest klõpsan, et olen huvitatud, ja tegelikult on isegi päris hea tunne. Vaat et soe. Õilis. Selle klõpsatuse järel jõuab info üritusest ka mu sõprade seintele ja mõni vähe erksam-ärksam tegelane otsustab ehk kohale minna. Tunnen, et olen osaline. Ma olen sellest ju ometigi huvitatud, ma olen selle endale meeldivaks märkinud, ma peaaegu olen kaasatud. Hetkeks tundub maailm natuke vähem kõle. Olen osa kogukonnast.