«Abikaasa käis sageli Vene külas peol. Ta oli mul elumees, vahel tuli tagasi, silmaalune sinine,» meenutab peatselt pool sajandit Podmotsa külas elanud Helgi Kuusniit. Isakodus toimetav Alar Ahusalu aga mäletab, kuidas ta lapsena võttis kopikad kaasa ja ujus üle lahe Vene poodi jäätist ostma.

Kuivõrd on üks või teine Eesti küla vanasse aega kinni jäänud või eluga edasi läinud, on iseküsimus. Kes vaatab Pod­motsat, kus tänavu maikuu alguses elas ametlikel andmetel 13 inimest, vaid kaardilt, võib oma teadmatuses oletada, et ju on see piiriäärne külake üks õnnetu olemisega hääbuv paik. Niisugune, nagu neid Eestimaal ikka võib leida.