N, 8.12.2022

Kuidas talutütrest sirgus väljapaistev Eesti naine

Margus Haav
, reporter
Kuidas talutütrest sirgus väljapaistev Eesti naine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kümne aasta eest jõudis Viljandimaal lavale Mari Raamoti 140. sünniaastapäevaks pühendatud algupärane näidend «Lugu Mari Raamotist», kus nimiosalist kehastas Terje Pennie.
Kümne aasta eest jõudis Viljandimaal lavale Mari Raamoti 140. sünniaastapäevaks pühendatud algupärane näidend «Lugu Mari Raamotist», kus nimiosalist kehastas Terje Pennie. Foto: Lembe Lahtmaa (Naiskodukaitse Sakala ringkonna fotokogu)

Väljapaistev ühiskonnategelane ja pedagoog Mari Raamot sündis täna 150 aastat tagasi ehk ajal, mil vähesed haritud eestlannad olid koolitatud saksa keeles ja meeles. Tema haridus oli rihitud ema, abikaasa ja koduperenaise rolli täitmisele. Tegevusareaal oli paika pandud kuulsa kolmikuga «Kinder, Küche, Kirche» (lapsed, köök ja kirik).

Mari Raamoti teeneid ühiskonnaelus on palju käsitletud, kuid kahe silma vahele kipub sageli jääma see, millistest oludest oli ta pärit. Raamoti kaheosaline «Minu mälestused» annab sellest suurepärase pildi ning tuletab ühtlasi meelde, kuidas elati pisut enam kui sajandi eest mitte ainult Viljandimaal, vaid terves Eestis.

Laulu eest kaheks nädalaks türmi

Tegevuspaik Kitsi talu, Tarvastu vald, Viljandimaa. Aasta on 1872. Teoorjus on kaotatud nelja aasta eest, viimaseks jäänud suur näljahäda Eesti rahva ajaloos on just mööda saanud. Carl Robert Jakobsonil on kolm isamaakõnet peetud.

Mari nägi ilmavalgust Tõnis Tamme ja ema, kellel samuti nimeks Mari, neljanda tütrena. Isa tundis Jakobsoni ja võttis hiljem osa Sakala asutamisest. Ta laulis Tarvastu meeskooris, ei joonud ega suitsetanud. Kui mõisnikud tahtsid 1870. aastal Kuressaare kroonuvallale kõrged maksud kukile vajutada, et peremehi taludest välja kangutada, võttis isa ette pika teekonna Riia linna kuberneri juurde abi otsima.

Raudteed siis polnud ja Riiga sõideti hobusega, kuidas siis veel. Varahommikul pärale jõudnud isa ei tundnud sealseid olusid ega osanud keelt. Tragi mees ei jää hätta kusagil. Nii sõitnudki ta reega rahvarohkele väljakule ning hüüdnud suure häälega, kas siin keegi eesti keelt ka kõneleb. Eestlasi võib leida igast maailma sadamast, ammugi siis mitte Riiast ja varsti röögatanudki keegi talle sulaselges maakeeles vastu: «Nonoh, mis on?». Edasi läksid asjad ludinal. Kuberner oli arusaaja mees. Valla talud jäid puutumata.

Musikaalne isa tegi koju saabudes mõisnike kohta pilkelaulu, mida vallavanemaga Kuressaare kõrtsis oli ikka laulnud. Mõisnikud said sellest teada ja ühiskonnakriitilise sõnumiga laulumehed veeti Pokardi sillakohtusse aru andma. Oma süüd nad salgama ei hakanud ning kohus mõistis nad selle eest kaheks nädalaks Viljandi vanglasse. Vallarahvas saatis neid suure auga türmi teele. Vangimajas laulsid mehed edasi ja meisterdasid ühtlasi ajaviiteks puulusikaid. Samal ajal, kui isa istus vangis, sündiski Mari.

Väljapeetud mees, nahktasku ees

Tollastest meestest rääkides meenub mulle maadeuurija Sir Ranulph Fiennes, kes sai maailmakuulsaks selle tembuga, et saagis tikksaega endal kuuris maha Antarktikas külmavõetud sõrmeotsad. Ta oleks pidanud tundma Tammede pere sulast, vana Jaaku. Jaak oli enamasti ikka vaikiv väljapeetud mees. Valged kapsid jalas, punutud suka- või säärepaeltega üles seotud, haljaste nööpidega kampsun seljas, kirikusse minnes kõrge must kaabu peas ning suur nahktasku tuleraua ja tubakakotiga ees. Jaak teadis nikastamissõnu, oskas toredasti läbi hammaste suures kaares sülitada ja hoidis tubakat põses isegi söögi ajal.

Kord tegi Jaak tares paku juures puutööd ja lõikas kogemata parema käe pöidla otsast tüki lahti, nii et see jäi ripnema. Pere kogunes tema ümber haletsema. Jaak ise ei lausunud sõnagi, pani lihtsalt verise pöidla pakule ja ... Lõi kirvega peaaegu pool pöialt endal otsast. Tükk lennanud laias kaares kaugele. Jaak vaadanud sellele järele ja kommenteerinud: «Näe niru, lendas nagu konnapoeg.»

Mässis alles jäänud pöidlatöbile ämblikuvõrke ümber, sidus kaltsu peale ja tegi tööd edasi. Pikemalt ta sellel teemal ei peatunud. Jaak elas ligi 90-aastaseks.

Lapsed toodi kooli vanemate kasukas

Koolihariduse saamine oli katsumus omaette. Oma haridusteed alustas väike Mari Kuressaare koolis, kus ka elati. Tõusta tuli juba hommikul pimedas. Vesi eeskojas oli külmunud. Enne silmapesu tuli jää katki taguda. Leibki oli sahvris kotis külmunud. Sooja sööki ei tuntud, teed ei keedetud, kohvist ei hakka rääkimagi. Magati klassitoas põrandal ja põhukotid tassiti hommikul suure tolmamise saatel eeskotta hunnikusse. Üleannetuid ootas ahju taga vitsakimp.

Hiljem asus Mari õppima Viljandisse, kuhu oli Pärnust üle kolinud Lilli Suburgi kuulus kool. Raamot on meenutanud, et sinna kooli tuli Viljandimaa talutütreid igast nurgast hulgana kokku ja paljud said läbi selle kooli kadakate koolist ära ning kasvasid tublideks eesti naisteks.

Aga polnud sealgi kerge. Peale paari linnalapse olid koolis kõik väikesed, 9–10-aastased maatüdrukud. Peaaegu kellelgi polnud pealisrõivaid. Neid toodi kooli ema või isa kasuka sees ja lasti seal nagu varblased lahti. Ega linnas olnudki põhjust käia. Tarvastus kanti musti särke, punase ja rohelise nööriga ilustatud. Neid lastele üldse ei õmmeldud ja palitut kui sellist polnud maal keegi näinud.

Koorega kartulid olid põhiline koolitoit, need keedeti hulga peale ühes katlas. Igaüks luges oma kartulid enne patta panekut ära, arv pidi täpselt klappima. Liha praeti samuti ühel suurel pannil niipaljukest kui seda oli. Igaüks tundis oma ribakese ka praetult ära. Mari Raamot meenutas, et vahel astus nende taha tasakesi Lilli-preili. Võttis oma pehmete kätega kordamööda tüdrukuid oma rinna vastu ning nende käsi hoides õpetas noa ja kahvliga sööma.

Mari Raamot (6. august 1872 Kiltsi talu – 12. märts 1966 New York)
Mari Raamot (6. august 1872 Kiltsi talu – 12. märts 1966 New York) Foto: Viljandi Muuseumi Fotokogu

MARI RAAMOT

(Sünninimi Mari Tamm; 6. august 1872 Kitsi talu, Tarvastu vald, Viljandimaa – 12. märts 1966 New York).

Eesti ühiskonnategelane ja naishariduse edendaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid, Naiskodukaitse esinaine aastatel 1927–1936.

Õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis.

Raamotil on suuri teeneid Naiskodukaitse asutamisel. Ta oli aastatel 1927–1936 selle esinaine, samuti osales ülemaailmse YWCA (Noorte Naiste Kristliku Ühing) Eesti organisatsiooni loomisel.

Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja siirdus 1949. aastal koos poeg Ilmari perega USA-sse, kus elas surmani.

Allikad: Sakala, Vikipeedia

Liis Sein on näitekirjanik ja kirjanik.
Liis Sein on näitekirjanik ja kirjanik. Foto: Hedi Jaansoo

Eeskuju tänaseni

Naiskodukaitse Sakala ringkonna eestvõttel jõudis aastal 2012 Viljandimaal lavale Mari Raamoti 140. sünniaastapäevaks pühendatud algupärane näidend «Lugu Mari Raamotist».

Loo pani kirja näitekirjanik Liis Sein, kes tollal kandis perekonnanime Lukk, ja lavale seadis selle Siim Maaten.

Liis Sein, kui tähelepanuväärne daam Mari Raamot oli?

Mari Raamot oli omas ajas ülioluline daam. Ta rajas esimese tütarlaste põllutöö- ja majandamiskooli, et anda võimalus naistele hariduse saamiseks. See oli aeg, mil naiste õigused, haridus ja selle eesmärgid hakkasid leidma järjest suuremat kõlapinda. Ta oli Naiskodukaitse rajamise juures ja juhtis seda organisatsiooni aastaid. Tema elu ei olnud kerge, aga panus ühiskonda oli väga suur ja tänuväärne. Tänapäeval öeldakse temasuguste kohta, et «nad inspireerivad teisi».

Millega ta teid paelus?

Kui mulle tehti ettepanek kirjutada näidend Mari Raamotist, siis see tundus põneva väljakutsena. Huvitav oli süveneda ajalukku ja elada läbi ühe naise elu. Tal oli meie vabariigi sünni juures väga oluline, aga tänapäeval pigem teadvustamata roll. See on erakordne, kuidas üks naine suutis sel keerulisel ajal nii palju teha. Kuidas ta suutis teisi kaasa tõmmata ja tegutsema panna. Imetlusväärne!

Ja mul on hea meel, et ta kirjutas hiljem oma elust ja tööst mälestusteraamatu. See materjal oli mul näidendit kirjutades põhiliseks aluseks.

Kuidas keeruline oli tegusa naise elu sajandi eest?

Kindlasti oli see keerulisem kui praegu. Tundub, et naistel oli võimalusi eneseteostuseks vähem, aga kes oli oma loomult aktiivne jõudis ka ümbritsevat muutvate tegudeni. Mari on selles siiamaani hea näide ja eeskuju.

Mida oleks Mari Raamot tänasel päeval teinud?

Ma arvan, et oma Mari Raamotid on igal ajajärgul ja neile on kõige olulisemad laste, meie tuleviku, hariduse edendamine ning meie kodu kaitse ehk Naiskodukaitse tegevus. Need olid Mari Raamotile ja loodan, et ka praegu võimalikult paljudele südamelähedased valdkonnad.

Märksõnad
Tagasi üles