N, 8.12.2022

Juhan-Mart Salumäe: suurema ühiskondliku panuseta ei jää me haridusrahvaks

Juhan-Mart Salumäe
, Viljandi gümnaasiumi direktor (SDE)
Juhan-Mart Salumäe: suurema ühiskondliku panuseta ei jää me haridusrahvaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juhan-Mart Salumäe, Viljandi gümnaasiumi direktor
Juhan-Mart Salumäe, Viljandi gümnaasiumi direktor Foto: Elmo Riig

ÕPETAJATE JÄRELKASVUGA on kehvad lood. Jätkuvalt. Tegelikult üha kehvemad, sest probleemi olemus on samaks jäänud. Töölt lahkuvaid pedagooge ei pea asendama ainult otse ülikoolist tulnud inimestega.

Sissejuhatavalt esitan lugejale kolm väidet: õpetajate palgad on madalad, noori õpetajaid ei kasva piisavalt peale ning õpetajate töökoormus on liiga suur ja nad põlevad läbi. Paraku peab tõdema, et need väited pole ka hariduselust kaugel seisvale inimesele võõrad. Pigem on tegu ammu teada arusaamadega, mis on kahetsusväärselt kaua tõele vastanud. Järgnevalt soovin ilmestada lugejale Eesti ja Viljandimaa õpetajaskonna hetkeseisu mõistmaks, kui keerulisse seisu oleme jõudnud.

2018. aastal avaldas statistikaamet riigi sajandaks sünnipäevaks kogumiku «Eesti Vabariik 100. Statistiline album». Seal keskendus eraldi peatükk Eesti haridusele ja kultuurile. Peatükist võib lugeda, et oleme 100 aasta jooksul saanud hulga targemaks ja tiitel «haridusrahvas» on igati asjakohane. Samas näeme seal murettekitavaid näitajaid. Näiteks 1922/23. õppeaastal moodustasid kuni 39-aastased õpetajad selge enamuse toonasest õpetajaskonnast, aga 2016/17. õppeaastal oli 48 protsenti pedagoogidest vanemad kui 50 aastat. Lisaks oli 1922/23. õppeaastal enim õpetajaid vanusegrupis 20–29, aga 2016/17. õppeaastal oli suurim vanuserühm 50–59-aastased ning üle 60-aastaste vanusegrupis oli rohkem pedagooge kui 30–39-aastaste ja 20–29-aastaste vanuserühmas.

VIIE AASTAGA on olukord muutunud keerulisemaks. Haridusstatistika veebiportaali haridussilm.ee andmetel oli 2021. aastal Eestis 16 569 üldhariduskooli õpetajat 13 755 ametikohal. Nendest 50,3 protsenti olid üle 50-aastased ja katsid 50,8 protsenti kõikidest ametikohtadest. Viljandimaal oli eelmisel aastal 664 õpetajat 530 ametikohal ning nendest üle 56 protsendi olid üle 50-aastased, kattes omakorda üle 58 protsendi kõikidest ametikohtadest.

Teenekate pedagoogide rohkus pole iseenesest murekoht, sest julgen omast kogemusest kinnitada, et tegu on tugevate ja kogenud õpetajatega, kes teevad oma tööd südamega ning kelleta meil haridusrahva tiitlit poleks. Mure on aga selles, et kui need head pedagoogid väljateenitud pensionile lähevad, pole meil piisavalt inimesi, kes nende asemele tuleksid. 2021. aastal oli Viljandimaal 35 õpetajat, kes kuulusid 20–29-aastaste vanusegruppi, ehk kõigist maakonna õpetajatest veidi üle 5 protsendi ning nende katta oli peaaegu 5 protsenti ametikohtadest. Veidi parem on seis 30–39-aastaste pedagoogidega, keda on Viljandimaal peaaegu 16 protsenti ja kes katavad veidi üle 14 protsendi ametikohtadest.

Pilt on üle Eesti sarnane, mõnes kohas on seis natuke parem. Tartumaal on 50-aastaseid õpetajaid umbes 42 protsenti, kes katavad veidi üle 42 protsendi ametikohtadest, ning Harjumaal on 45 protsenti ja nad katavad peaaegu 46 protsenti ametikohtadest.

Kindlasti ei saa öelda, et vahepeal pole õpetajaameti atraktiivsuse edendamiseks midagi tehtud. Sammutud on mitmeid õigeid ja tänuväärseid samme, aga mis pole trendi loodetud kujul mõjutanud. Sõnastades probleemi üheks lauseks, siis kõlaks see umbes nii: «Magistrikraadi eeldav suure koormusega amet keskmise palga eest.»

2021. aastal oli Eesti keskmine brutokuupalk 1548 eurot ning keskmine üldhariduskooli pedagoogi arvestuslik kuupalk 1632 eurot. Viljandimaal oli õpetaja keskmine arvestuslik kuupalk 1551 eurot ning toonane õpetaja töötasu alammäär 1315 eurot, mis praeguseks on tõusnud 1412 eurole. Viljandimaa möödunud aasta keskmine brutokuupalk oli 1285 eurot, samas kui Tallinnas ja Tartus olid need vastavalt 1744 ja 1550 eurot. Arvestades, et õpetajaamet eeldab magistriharidust, tekib paratamatult kaalumise koht tehtud töö ja saadava tasu vahel.

Kahtlemata räägivad õpetajaameti kasuks töökoha stabiilsus ning väga mitmekülgsete kogemuste ja oskuste omandamine. Tasub arvestada, et see eeldab tööd inimestega ning sealjuures peab suutma keerukaid teemasid tõlkida lihtsasse keelde. See tähendab, et pedagoogid leiavad edukalt tööd ka väljaspool haridussüsteemi, aga paralleelselt õpetaja ja muu ameti pidajana on raske töötada. Kui õpetaja on kella 8–15 valdavalt klassi ees, siis alles pärast seda tekib võimalus konsultatsioonideks, tööde hindamiseks ja järgmiste tundide ettevalmistuseks. Veel teisegi töö tegemine on leebelt öeldes raskendatud.

LÜHIDALT VÕIB ÖELDA, et töö mahu ja tasu vahel on käärid, mis tekitab kõhklusi noortel pedagoogiks asuda. Kuid siinjuures peame tõdema, et me ei saa jääda lootma ainult noortele, sest alustavaid spetsialiste vajavad ka teised riigi toimimiseks vajalikud valdkonnad. Seda enam, et võrreldes varasemate aegadega on inimeste karjäärimudelid muutunud. Ma ei leia, et täna õpetajana töötav noor peab tingimata samale ametile jääma veel 10 või 20 aastaks. Kuid samas ootan ma sedagi, et 10 või 20 aastat mõnel muul erialal töötanud inimesed leiaksid omakorda tee kooli ja asuksid tööle pedagoogina.

ÜLIKOOLID PAKUVAD juba praegu tasulisi niinimetatud mikrokraade, mis võimaldavad varasema kõrgharidusega inimestel end täiendada hariduse ja pedagoogika vallas, et väiksema ajakuluga omandada vajalikud baasteadmised kooli tööle asumiseks. Kuid siingi peame küsima: kui paljud 10- või 20-aastase töökogemusega kõrgharitud inimesed omavad motivatsiooni oma raha eest ümber õppida selleks, et alustada tööd ametikohal, mis pakub Eesti mõistes keskmist palka ning mis on vägagi nõudlik? Võimalik, et neid on terve rida, kuid optimismi niipidi mõelda kipub nappima.

Et vale muljet ei jääks, siis kindlasti ei arva ma seda, et palk on peamine, mis inimest ühe või teise ameti kasuks otsustama paneb. Meil kõigil on oma kutsumus. Soovi maailma muuta ei saa alahinnata. Ometi on palk üks olulisi tahke töökoormuse ja -iseloomu kõrval, mida inimesed, mistahes ameti puhul, kaaluvad. Pelgalt õhu ja armastuse toel unistused ei täitu.

NOORED, kes otsustavad õpetajaameti vahetada mõne muu ametikoha vastu, teevad seda mõnigi kord liigse töökoormuse tõttu, mispärast on hakatud õigustatult rääkima rohkem pedagoogide vaimsest tervisest ja kontakttundide vähendamise vajadusest. Usun, et mõnele endisele õpetajale oleks kontakttundide vähendamine motivatsiooniks leida tee kooli tagasi. Kuid seegi tähendab, et meil on vaja veel rohkem uusi pedagooge, sest kui üks õpetaja annab vähem kontakttunde, siis keegi teine peab neid tema asemel andma.

Vaata, kuidas tahad – õpetajate järelkasvuga on kehvad lood. See oli nii juba viis aastat tagasi ning vahepeal on auk nii palju suuremaks veninud, et ainult õpetajaõppes olevate noortega seda naljalt ära ei lapi. Vaja on haarata haridusellu (tagasi) inimesed, kellel on olemas eeldused pedagoogina tööle asuda, ning seda tööd konkurentsivõimeliselt tasustada.

See kõik tähendab, et haridusvaldkond ühes alus- ja kõrgharidusega vajab märkimisväärset rahasüsti. Mitte viie aasta pärast, vaid oluliselt kiiremini. Sealjuures ei tohi see tulla mitte teiste eluks vajalike teenuste arvelt, vaid peame arvestama suurema ühiskondliku panusega. Tähendagu see näiteks uusi makse vara- või luksusmaksude näol, astmelist tulumaksu, teatud universaalsete hüvede vajaduspõhiseks muutmist või midagi muud. Ühte «süüdlast» tänase olukorra tekkes pole, sest olukorda on pikalt ühiskondlikult aktsepteeritud ja otsitud odavamaid lahendusi, millest paraku ei ole piisanud.

Eestikeelse kvaliteetse hariduse eest peab seisma ja see ei tule meieni tasuta. Kui tahame ka tulevikus olla haridusrahvas, siis peame sellesse üheskoos investeerima.

Märksõnad
Tagasi üles