Paralleelmaailmad

Triinu Kree Foto: Marko Saarm

Oli varajane juulikuu laupäeva hommik Tallinnas Koplis. Kell lähenes kaheksale ja rajad valgusid viimastest öistest uitajatest tühjaks.

Kõik oli argiselt unine ja vaikne, kuni kõrvaltänavast astus minuga samasse suunda keskealine naine, kes hoidis väriseva käega telefoni. Kõne oli valjuhääldi peal. Ragin ja mõned ärevad sõnad mulle mõistmatus keeles läbisegi rääkijatelt. Siis taipasin – ukraina keel. Naine kõndis kiirel, veidi ebakindlal sammul ja surus telefoni aeg-ajalt kõrvale lähemale, püüdes levi nõrgenemise hetkedel meeleheitlikult midagi kuulda. Magusalõhnaline kõnniteed ümbritsev allee oli pikk ja liikusime endiselt sama sihti mööda, tema kümmekond meetrit eespool.