Kas telefonilaadija võtsid pistikust?

Triin Lumi Foto: Erakogu

HILJUTI MÖÖDUS aasta Haapsalu traagilisest sündmusest. See tuletas taas meelde, kui ohtlik võib olla tuli.

Minu nelja-aastane tütar nägi uudistes protestiaktsioonides leegitsevat Kreekat ja ütles: «On ju nii, et tikkude ja tulega ei tohi mängida?» Muidugi oli tal õigus.

Tuhandeid aastaid tagasi kodustasid inimesed tule, et sooja saada ja süüa teha, ning panid looduse stiihia nutikalt enda heaks tööle. Aga aegade vältel on nad kokku puutunud ka tule hävitava jõuga, mis vallandub igapäevaelus pahatihti selle hooletu või väära kasutamise korral.

Kuigi teame juba väikesest peale, et tulega mängida on ohtlik, tekib suur osa tuleõnnetusi siis, kui eiratakse maast madalast õpitud lihtsaid reegleid. Kui hästi me õieti oma argielus elementaarsetest ennetusabinõudest teadlikud oleme ja tuleohutuseeskirju täidame, et punane kukk meie kodu katuseharjale tiibu lehvitama ei pääseks?

Päästeameti statistika järgi hukkus 2011. aastal Eestis tulekahjudes 73 inimest. Selle arvu sees on ka Haapsalu lastekodus traagiliselt surma saanud kaheksa last ja kaks täiskasvanud hoolealust.

Nähes telerist või lugedes ajalehest järjekordset kohutava tuleõnnetuse uudist, mõtleb enamik inimesi, et nendega ei saa nii juhtuda, sest nende kodus on kõik kontrolli all. Teame vanasõna, et õnnetus ei hüüa tulles, aga selle tähendust võime paraku mõista alles siis, kui on hilja. Eestis enam levinud tulekahjude põhjusi teades saab õnnetust vältida, kui kasutada kõigile kättesaadavaid ohutusvahendeid ja järgida lihtsaid eeskirju.

EESTIS KAOTAS mullu 50 inimest elu hoones, kus ei olnud suitsuandurit. Paraku ei pruugi kõige moodsamatestki turvalahendustest kasu olla. Olen kuulnud inimesi selgitamas, et neil on suitsuandur küll olemas, aga selle patarei sai just eelmisel päeval tühjaks.

Seadmetest, mis patareita kapi peal seisavad, pole mingit kasu! Igas Eesti kodus tuleks need aeg-ajalt üle vaadata ja värskendada teadmisi, et ennetada ootamatusi ja traagilisi sündmusi.

Peaaegu 38 protsenti hukkunuid kaotas eelmisel aastal elu lahtise tule kasutamise tagajärjel. Päästeameti analüüsis on kirjas, et levinuim lahtise tule allikas on järelevalveta küünal. Iga lapski teab, et põlevat küünalt ei tohi kunagi valveta jätta, aga kas saame kätt südamele pannes öelda, et pole iial põleva küünla juurest «mõneks hetkeks» kõrvalruumi või teisele korrusele läinud?

Elutoas on põleng puhkenud 39 protsendil juhtudest. Tundub loogiline, et tulekahju saab alguse pigem köögist, kus pann pliidil säriseb, kuid statistika näitab midagi muud.

Elutoast alanud tulekahjus hukkus möödunud aastal 28 inimest. Just seal veedetakse pere ja sõprade seltsis meeleolukalt aega, mekitakse veini ja tehakse olemine hubasemaks küünaldega. Ent mõnusas seltskonnas kipub tähelepanu hajuma ja tore pidu võib lõppeda valusate tagajärgedega.

Paljud hukkunud on põlengu puhkemise hetkel olnud arvatavasti alkoholijoobes ja tulekahju on põhjustanud hooletu suitsetamine. Levinumaid tulesurma põhjusi on teatavasti see, kui purjuspäi diivanil või voodis suitsetatakse.

Kes ise ei suitseta ega luba oma kodus ka teistel seda teha, arvab, et temaga ei saa midagi niisugust juhtuda. Aga võib-olla jääb naaber sõpradega kangemat kraami pruukides tugitoolis sigaretiga tukkuma ja olukord väljub kontrolli alt.

84 PROTSENDILE hukkunutest sai saatuslikuks hooletusest puhkenud tulekahju. On vaja vaid ühte tikku, et jõulukuusk viie minutiga maha põleks. Ka prügikasti süttimine pole tule vallapääsu võimalus üksnes filmides.

Paraku pannakse pahatihti ahjusuu ette ilu pärast kaltsuvaip või visatakse sinna vanade ajalehtede hunnik, et järgmisel korral oleks tulehakatis käepärast. Nii luuakse ahjust pudenenud sädemele ideaalsed tingimused leegiks paisuda. Õnnetuse tagajärg ei olene hooletuse suurusest, isegi väike mõtlematus võib lõppeda mõõtmatu kahjuga.

Õnnetusi on põhjustanud ka elektri- või kütteseadme hooletu kasutamine või rike. Arvatakse, et korras elektriseadmest ei saa tulekahju lähtuda, kuid ometi on aastas mitu väljakutset, mille puhul põleng on alguse saanud seinas olevast föönijuhtmest. Kümmekonna põlengu korral on lühis tekkinud elektrivõrgus olevast pesumasinast või on kurja juureks osutunud elektripistikusse jäetud telefonilaadija.

TÄHTIS ON suurendada meie endi ja laste teadlikkust, et ohuolukordi ei tekiks. Asenduskodudes elavatele lastele pole vanemad pahatihti andnud head eeskuju, seepärast algatas SEB heategevusfond tuleohutuse projekti, mis sai teoks koostöös siseministeeriumi ja päästeametiga.

Jaanuaris ja veebruaris korraldas päästeamet kõigis Eesti laste asendus- ja turvakodudes ringsõiduõppuse ning spetsialistid jagasid 1200 lapsele tuleohutusteadmisi ja -oskusi.

Õppusel räägiti ja arutati, kuidas tulekahju alguse saab ja areneb ning mida teha, kui punane kukk on lahti pääsenud. Põnevates näidistundides õppisid kohalolijad hindama leegist, kuumusest ja suitsust tekkivat ohtlikku olukorda ning aitama ohtu sattunut nii, et oleks tagatud nende endi ohutus.

Kuigi asjakohased ministeeriumid ja ametid tegelevad pidevalt tuleohutuse küsimustega ja korraldavad koolitusi, tuleb igal inimesel teha kõik endast sõltuv, et tulekahjude valusat statistikat vaos hoida. Vastutustundlik käitumine, lapsevanemate ja kasvatajate eeskuju, ohutuseeskirjade järgimine ning oma lastele ja hoolealustele õpetamine toimivad tõhusa ennetustööna.

Juba iidsel ajal teati, et tuli on hea sulane, aga paha peremees. Päästjatele, kodu kaotanud peredele ning enamikule eestimaalastele on puust ja punaselt selgeks tehtud, kui kibe tõde peitub vanasõnas «Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi».

Kodanikuna vastutame kõik enda ja lähedaste turvalisuse eest. Ehk ei peaks me tänavu annetuse tegemiseks

ootama harrast jõulumeeleolu ja heategusid eeldavat aasta lõppu. Pangem näiteks täna õhtul poes käies toidukorvi ka üks suitsuandur ja kinkigem see lähinaabruse perekonnale, kes võib seda vajada. Nii mõnegi pere ja seal elavate laste elu saab sedasi turvalisemaks ja punane kukk jääb pelgaks kõnekujundiks või koolitunnis paberile maalitud hoiatavaks sümboliks.