Teatriarvustus ⟩ Hallides toonides inimlikkuse võrrand

Albert Einsteini kehastab lavastaja Peeter Tammearu ise ja Margaritat Triinu Meriste. Foto: Silver Kaljula

23. august 1945 Ameerikas. Kuus aastat varem on Albert Einstein ja ungari päritolu füüsik Leo Szilard kirjutanud Ameerika Ühendriikide presidendile Franklin D. Rooseveltile ning hoiatanud teda, et Saksamaa töötab välja tuumapommi. (Seda kirja on hiljem peetud üheks peamiseks ajendiks, mis viis USA-d tuumarelva loomiseni.) Nüüd, 17 päeva pärast Hiroshima ja 14 päeva pärast Nagasaki pommitamist on Einsteini hirmud teoks saanud, kuid tuumakatastroofi põhjustaja oli Saksamaa asemel tema enda praegune kodumaa.

Kuuvalguses sinav Olustvere mõisa vestibüül annab publikule selge eelhäälestuse. Kahekorruselise lava varjud on sügavad, meeleolu rõhuv ning Martin Aulise helikujunduses kõlavad kauge õhuhäire noodid. Trepilt kostavad rasked sammud. Einstein ei astu publiku ette mitte Nobeli preemiaga pärjatud füüsikuna, vaid hommikumantlisse mässitud muserdatud mehena, kes otsib koduseinte vahelt välismaailma eest kaitset. Kaks nädalat pole ta oma majast väljunud. Kaks nädalat on ta oodanud külalist – Margaritat, kellelt võiks oma õnnetuses troosti leida.