VABA MÕTE ⟩ Vihmapiisad ja pommid

Marko Suurmägi Foto: Mihkel Maripuu

«Kas ma võin temaga mängida?» küsis mänguväljakul minu kõrvale ilmunud väike tüdruk vene keeles ja viitas minu viieaastasele pojale.

«Muidugi,» vastasin ma, aga lisasin vabandavalt, et minu poeg ei räägi vene keelt ega ka ühtegi teist keelt peale eesti keele.

«Ma olen kuueaastane ja Ukrainast,» lausus tüdruk, «Harkivist.»

Tüdruk jutustas, et ta tuli Eestisse, sest kodus hakkasid pommid kukkuma. Et kui pommid kukuvad, siis tuleb minna maa alla truupi, kõrvad kinni suruda ja oodata.

«Kas ma võin temaga mängida?» uuris ta uuesti ning vastust ootamata jätkas oma juttu. Ta seletas, et tema sõbrad olid mänguväljakult koju läinud, sest nad olid kartnud, et hakkab vihma sadama. «Vihmapiisad langevad nagu pommid ja mu sõbrad kardavad vihma. Mina ei karda. Ma võin minna truupi peitu.»

See tüdruk on kuueaastane ja ta on pidanud kuskil teetruubis ootama, kuni pommid kukuvad ja lõhkevad. Ta on pidanud üle elama midagi sellist, mida ei tohiks kogeda mitte keegi, mitte mingis vanuses. Ja kohe kindlasti ei tohiks vihma­sadu seostuda lapsele pommide langemisega.

Kui teised lapsed olid läheneva vihma eest koju jooksnud, siis too tüdruk ei tahtnud koju minna. «Seal ema nutab,» põhjendas ta. «Ema ainult nutabki.»

Meeletult kurb. Aga aidata ei oska. Tahaks kuidagi lohutada, aga see ei ole ju võimalik.

Tundub, et tüdruk ei ootagi lohutust. Ta on rõõmus. Ta ütleb muu jutu seas veel paar korda, et tahaks minu pojaga mängida või jalutama minna, aga tegelikult tahab ta rääkida.

Ma ei esita küsimusi. Kuulan teda. Eks tema jutt eksle kord siia, kord sinna. Pole aru saada, kas koju läinud sõbrad on ikka Viljandis või on nad Harkivis, aga mänguväljakul on ta juba välja valinud ühe toru, mis meenutab talle truupi. Sinna kavatseb ta minna, kui vihma sadama hakkab. Ja ta teab, et tuleb olla truubi keskel, sest äärtes on ohtlik.

Seegi, millal laps räägib vihmast ja millal pommidest, jääb minu jaoks segaseks, aga ma ei suuda tõenäoliselt mõista paljutki, millest ta kõneleb. Mitte et ma keelt ei mõistaks. Ma ei ole oma 46 eluaasta jooksul lihtsalt kogenud seda, mida too kuueaastane tüdruk sel aastal mõne kuu või nädala vältel.

Viljandi mänguväljakutel kuuleb sel suvel vene keelt üsna tihti, ukraina keelt vähem. Nii mõnedki Ukrainast saabunud lapsed on näinud sõda ja kogenud midagi sellist, mida samal platsil mängivad Eesti lapsed isegi ette ei kujuta. Küllap teab enamik Eesti kuueaastasi, et kuskil Ukrainas käib sõda, aga mis see sõda on ja mida see tähendab Ukraina kuueaastastele, ei suuda nad isegi aimata.

Ma tean, et vihma on vaja, aga ma loodan selle kuueaastase Harkivi tüdruku pärast, et ähvardavana tunduvatest tumedatest pilvedest sajab tänavu Viljandis suurte piiskadega vihma väga harva. Et tal ei tuleks vihma eest varju otsides meelde pommitamine.