Küütlev telefon loob šiki meeleolu

Huawei P50 Pro on klassikalise kujuga, P50 Pocket aga klapitav ning püüab välimusega rohkem pilku. Foto: Elmo Riig

Šikk, elegantne, noobel – milline sõna kellelegi esimesena pähe kargab. Huawei kahe tipptelefoni välimus ei jäta külmaks ilmselt ühtki mobiilihuvilist.

Huawei P50 Pro on selle firma tipptelefon, mis on Eestis saadaval käesoleva aasta algusest. Samal ajal jõudis siia klapitav mobiil P50 Pocket, mis võiks olla tema vend või õde, erinedes silmanähtavalt välimuselt.

Pro tagumine külg läigib nii intensiivselt nagu … Tegelikult ei leiagi paslikku võrdlust. Toon on silmselgelt hõbedane, ehkki fotole jääb beežikana ja Huawei ise nimetab seda kakaokuldseks. Pocketi tagumine külg on justkui sillerdav keraamika, valge ja mustriline, mida on nii näha kui katsudes tunda. Huawei teatel on mõlema telefoni tagakülg valmistatud karastatud klaasist ja Pro ekraan liitium-alumiiniumklaasist.

Mõlema telefoni tagumisel küljel on kaks tumedat ringi, kus peituvad kaamerad ja valgusti. Pocketil on üks ring aga tilluke ekraan, millelt saab mõningast teavet, kui telefon on kokku klapitud.

Telefone ümbritseb metallraam, mis muidugi mõista läigib. Esimest korda neid kätte võttes tunduvad need libedad, kuid ajapikku see tunne muutub. Kui pihk pole paberkuiv, haakub telefon kätte päris hästi. Näpujäljed küütlevale pinnale eriti lihtsalt ei jäägi, muidugi juhul, kui näpp pole liiga rasune.

Ühes tükis telefoni ekraan on väljalülitatult must, teise oma lilla. Ekraani katab tehases paigaldatud kaitsekile ning kaasas on kahes osas kaaned. Ühes tükis telefoni ekraan kaardub üle vasaku ja parema serva, mis on minu arvates mõttetu mood ja mis aeg-ajalt mõjub ekraanil toimetades isegi häirivalt. Klapitava telefoni ekraan on sellest vigurdamisest prii.

Pocket, nagu ingliskeelne nimigi viitab, sobib üsna hästi taskusse. Kokkuklapituna on see küll tavalisest mobiiltelefonist paksem, aga teisalt palju lühem. Nii mahub see mugavamalt ka naiselikku käekotti. Avatult on väikese telefoni ekraan suurema velje omast isegi ivake suurem.

Tõsi, klapitavate telefonide tehnoloogia ei ole lahti saanud painduva ekraani keskel olevast vaost, mis avatud ekraani puhul on silmaga nähtav ja näpuga tuntav. Kui aga sellele tähelepanu ei pööra, vaid süvened sisusse, siis ei pane seda tähelegi.

Google’iga või ilma

Lihtsustatult öeldes ei usalda Ameerika Ühendriigid Hiina firmat Huawei, mistõttu on 2019. aastast Huawei telefonis keelatud Androidi süsteemile harjumuspärane Google’i teenuste tugi. Huawei on loonud Androidi baasil oma ökosüsteemi, mis Euroopas kannab nime EMUI.

Huaweil on oma rakendused ja rakenduste pood. Kui see sobib, pole ju häda midagi. Kui ei sobi, ei maksa samuti Huaweid nurka visata. Nutikad hiinlased on loonud rakenduse Gspace, mis lühidalt öeldes annab Huawei omanikule siiski võimaluse Google’i rakendusi kasutada.

Gspace loob pilves nii-öelda Google’i telefoni, mille kaudu see ringtee toimibki. Niimoodi saab Huawei telefoniga minna Google Play rakenduste poodi ja valida, mida hing ihaldab. Google Play otsingule pääseb aga ligi ainult siis, kui avada Gspace’i rakenduses pakutav, ent seni veel installimata rakendus. Videokõne tegemisel kasutasin Google Duo rakendust, mis töötas normaalselt.

Teisalt on osa Google Play ja ühtlasi Apple App Store’i rakendusi, näiteks Facebook, Instagram, Messenger, Whats­App ja Twitter, samuti Postimehe ja Sakala rakendus, saadaval Huawei enda poes Hua­wei AppGallery.

Kui mis tahes nutifon esimest korda käivitada, küsib ta kasutajalt hulga küsimusi ja palub nõustuda valikutega, mis väidetavalt hõlbustavad kasutamist, kuid samas nuhivad mitme moel kasutaja järele. Heast hulgast valikutest saab keelduda, ent katsealuste telefonide puhul vastasin peaaegu kõigele jaatavalt.

Mõlemad telefonid töötavad 4G, 3G ja 2G võrgus. 5G on neile kättesaamatu – iseasi, kes selle järele praegu veel väga puudust tunda oskab.

Eestis on Huawei P50 Pro ja P50 Pocketi peamine edasimüüja Elisa ning seega on 4G võrgus peetavad VoLTE kõned «lihvitud» just selle operaatori jaoks. See tähendab, et teiste operaatorite võrkudes ei pruugi VoLTE ootuspäraselt toimida. Pro-telefonis oli Telia lepinguline SIM ja seal VoLTE töötas, Pocket sai endale Telia võrgu Superi kõnekaardi ning kõnedeks kasutas see 3G või 2G võrku.

Olgu nii või naa, aga kõne kvaliteet jättis mõlema telefoniga soovida. Hääl kostis küll selgelt ja tugevalt, ent tämber oli kahele teineteist tundvale kõnelejale võõras. Igaks juhuks olgu märgitud, et see pole erandlik Huawei süü, vaid sama olen kogenud ka teiste tootjate nutitelefonidega. Videote vaatamisel ja muusika kuulamisel hindasid minu kõrvad need kaks Huawei telefoni heaks. Paremat heli toob kuuldavale Pro, millel on kaks kõlarit.

Kas teate, mis on Petal? See on Huawei enda otsingumootor, mis on ilmselt seadistatud üsna rahvusvahelisest vaatevinklist, sest otsingusõna «sakala» andis esimeseks vasteks The Sakala Resort Bali. Ehkki seejärel pakkus Petal mitmel moel infot Viljandimaa kohta ja esimesel fotol poseeris Sakala peatoimetaja Hans Väre, ei olnud isegi kümne esimese vastuse seas Sakala veebilehte. Kui võtsin abiks Huawei veebibrauseri, juhtis märksõna «sakala» kohe esimesena Sakala ajalehele, pakkudes ühtlasi õige veebiaadressi.

Huawei P50 Pro telefonis on kõigi tänapäevaste ühendusvõimaluste kõrval ka infrapunaandur. Koos sellega töötab nutika puldi rakendus, mis haakus suurepäraselt aastaid vana Samsungi teleriga. Nii oli mugav vajadusel ka telefoni abil telerile käske anda ega pidanud haarama puldi järele.

Kellele taskusse?

Suure Hiina jaoks on väike Eesti ilmselt tühiselt tilluke turg ja sestap saab Huaweid kiita, et ta on telefoni menüü ka eesti keelde tõlkinud. Tõlge näib üsna hea, mitte põlve otsas tehtu.

Huawei P50 Pro on kvaliteetne ja pilkupüüdva disainiga mobiiltelefon, mis sobib ilmselt nii lihtsale kui nõudlikule kasutajale. Tema sõsar Pocket püüab disainiga veelgi enam pilku ja kui omanik kannab sügavaid taskuid või väikest ridiküli, passib see sinna hästi.

Üldiselt toimisid mõlemad telefonid veatult, kõik liikus kiirelt ja sujuvalt. Kui aga telefonil oli korraga mitu töömahukat asja käsil, läks korpus – eriti servadest – kuumaks, nii et seda oli lausa ebamugav hoida. Mingeid häireid see siiski ei põhjustanud ning kõik töötas hästi.

Ainus, mille kallal põhimõtteliselt nuriseda, ongi ehk see, et uutes Huawei telefonides pole Google’i teenuste tuge. Aga nagu eespool mainitud, on Huawei leidnud sellele lahenduse. Nüüd on kasutaja otsustada, mida asjast arvata.

ARVAMUSED

Mati Roosalu Foto: Marko Saarm

Mati Roosalu, fotograaf

Nutitelefonide ekraanid muutuvad aina paremaks. Pildid ja videod on ka nende kahe Hua­wei telefoni ekraanil erksad, kontrastsed ja loomulike värvidega. Aga just seetõttu võite paberpiltide tellimisel pettuda, sest nii lai värvigamma lihtsalt ei mahu trükipaberile. Mõlema telefoni ekraani heledus on piisav ka otsese päikesevalguse käes pildistamisel ja tulemuste vaatlemisel.

Huawei P50 Pro tagaküljel ilutsev Leica logo lubab eeldada, et selle telefoni pildikvaliteet on parem, kui suudab pakkuda P50 Po­cket. Tegin nädala jooksul mõlemaga sadu pilte, aga ilusad ilmad ei andnud võimalust neid äärmuslikes oludes katsetada. Kõik fotod õnnestusid ja isegi tähelepanelikul uurimisel ei näinud vahet, kumma kaamera on parem.

Tõsi, eraldi väärib kiidusõnu Pro-mudeli­ 3,5-kordne optiline suum, mis lubab 64 MP sensori abil teha igati korralikke pilte. Pro suumiga klõpsatud pildid olid muljet avaldavalt ­teravamad kui Pocketi suumiga võetud.

Võtsin Huawei lipulaevale konkurendiks iPho­ne 12 Pro Max telefoni. Mõlemad andsid tulemuseks enam-vähem sama suurusega ehk 12-13-megapikslise faili, mis on piisav A3-formaadis foto trükkimiseks. Huawei piltide värvid olid mõnevõrra kirkamad, kuid iPhone’i fotode toon tundus mõnele vaatajale loomulikum.

Soovitan pildistamisel proovida Huawei pakutavaid kaamerarežiime. Näiteks portreerežiim tunneb ära näod ja püüab leida seetarvis automaatselt parimad seadistused. Tulemuseks saate pildi, kus näod on teravad, aga foon meeldivalt udune. Öösel fotografeerimisel annab muidugi parima tulemuse öörežiim, ent selle puhul on tähtis hoida telefoni liikumatult seni, kuni kaamera pildi salvestamise lõpetab. Proovida tasub ka mustvalget režiimi, mille puhul kasutatakse ühevärvilist sensorit ja tulemuseks on suure kontrastsusega meeleolukad fotod.

Edasijõudnud harrastajale peaks pakkuma­ huvi PRO-režiim, mille puhul saab valida ISO-tundlikkuse, objektiivi ava, säriaja ja valgebalansi. Säri mõõtmisrežiimi on võimalik valida maatriks, keskosa või punkt; teravustamiseks ühekordne, pidevalt jälgiv või käsitsi fookustamine. Suure, 50-megapikslise eraldusvõimega režiimi kasutamisel ei ole erilist mõtet, sest väikeste mõõtmetega pildisensor imet ei tee, kuigi peenjoonis tundub teravam kui ilma selleta.

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Triin Loide, filmi- ja mänguhuviline

Tänapäevaste nutitelefonide arvustamine on keeruline töö, sest erinevused nende vahel on rumalavõitu tavakasutaja jaoks minimaalsed ning hinnang sõltub paljuski isiklikest eelistustest.

Huawei P50 Pro on mulle sobivas suuruses: sõrmed ulatuvad igale poole, kuhu vaja. Heli­ on suurepärane, nii et muusikat saab vabalt kuulata ka kõrvaklappideta. Hea stereoheli­ muudab ühtlasi nauditavaks mängude mängimise. Tekst ja dialoog on mängus loetavad, asjadele, mida vajutada tuleb, saab kenasti pihta, ekraan on tundlik ja nobe.

Filme ja videoid saab Pro abil samuti hästi­ vaadata – heli kvaliteet on ju hea, miski kaduma ei lähe ega hakka kumisema või plekiselt kajama. Iseasi, et filmide vaatamiseks on nutifon üldiselt natuke ebamugav. Kiidan ka Pro kumeraid servi: nõnda valdab tunne, justkui pilt hõljuks sinu ees.

Klapitav P50 Pocket pakub seda kõike umbes sama hästi, kuid siiski pisut kehvemalt, sest kõlareid on sel ainult üks. Mis puudutab aga rauda, siis selles pole Huawei nende masinate puhul mingeid järeleandmisi teinud.

Minu silmis on mõlema telefoni miinused 5G toe puudumine ning see, et aku tühjeneb mõlemal näiteks kõige tavalisema YouTube’is toimetamise ajal kiiresti ja telefon muutub üsna kuumaks. Aga võimsa raua jooksutamine neelabki energiat, nii et sellega tuleb lihtsalt leppida.