Omal moel on pargid maailma keskmed. Need asuvad kusagil tsivilisatsiooni ja looduse vahepeal ning mõjuvad seepärast just parajalt koduselt. Ööd pargipinkidel ei ole kunagi päriselt hüljatud ööd. Ega’s muidu räägi luuletajad ja muud vaimuinimesed pargipinkidel magamisest kui millestki erakordsest, mille nad on läbi elanud.
Pargid on pelgupaigad. Pargipingil ei olda kunagi päris kodutu. Vahest sellepärast need pingid kodutuid meelitavadki.