Probleem on olemas, pinge kasvab

12. veebruaril Tallinnas Vabaduse väljakul korraldatud ACTA-vastasele meeleavaldusele kogunes ligi 3000 inimest. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Rahvusvaheline võltsimisvastane kaubanduslepe ACTA on toonud kogu maailmas tänavatele tuhandeid protestijaid.

Selles, et riigid püüavad piirideülestes küsimustes ühtseid käitumisreegleid kehtestada, pole midagi uut. Nii ei tohiks iseenesest ootamatuna tulla ka katse üleilmselt reglementeerida intellektuaalomandi kaitset. Ometi on see internetikogukonnad nii Eestis kui mujal tagajalgadele ajanud ning seepärast palus «Sakala» toimuva tagamaid selgitada Skype’i Eesti tegevjuhil Sten Tamkivil.

Fakti, et ACTA-t koostatakse, tõi Wikileaks päevavalgele juba 2008. aastal. Sten Tamkivi, miks see teema alles tänavu tuliseks muutus?

Jah, varem jäi see silma rohkem juristidele, teadlastele ja üksikutele privaatsuse eest võitlejatele. Nüüd on suhteliselt lühikese aja jooksul juhtunud mitu tähtsat asja. Hiljuti kerkisid USA-s pinnale kohalikud eelnõud SOPA ja PIPA, millega üritatakse nagu ACTA-gagi üsna vanamoeliselt ja jäigalt reguleerida internetis autoriõiguste ja privaatsuse teemasid. See tekitas Ameerikas valulisi reaktsioone ja et suurem osa ingliskeelse interneti teenuseid tuleb just sealt, levisid need meeleolud kiiresti üle maailma.

Ühtäkki olid väga paljudel interneti kasutajatel tundlad püsti ja nad hakkasid ka ACTA kohta senisest rohkem küsimusi esitama. Kas nüüd hakatakse internetiliiklust massiliselt jälgima? Kas kriminaalseks muutuvad informatsiooni jagamist puudutavad tegevused, mis seda seni pole olnud?

Küsimusi oli teisigi. Selgus, et ACTA on üsna hägune, laialivalguv ja rakendusdetailideta tekst.

ACTA puhul on väga raske nimetada ühte keskset probleemi. Mida teie esmalt välja tooksite?

Paljude arvates jääb leppe tekst sellisele tasandile, mille järgi kenad inimesed võivad ka tulevikus elada nii, nagu nad seni on elanud, aga kui peaks leiduma mõni hull, kes hakkab ACTA taha välja mõtlema rakendusplaane, võib asi käest minna.

ACTA puudutab üsna paljusid füüsilisi kaupu, nagu võltsitud T-särke või ravimeid, mille puhul ma pole asjatundja, aga kui vaadata digitaalset infot, kipub lepe tsementeerima autoriõiguse põhimõtteid, mille järgi kopeerimine oleks justkui väga eksklusiivne õigus. Umbes nii, et kui kellelgi on videokassettide tehas, on ainult temal õigus neid toota, ja kui muusikat või filme levitatakse, liiguvad need füüsilistel kandjatel üle riigipiiride.

Tegelikult on praegu olukord hoopis teistsugune: pea iga internetikasutaja tekitab iga päev ise uut sisu ehk on autor. Ja bitid ületavad riigipiire nii, et riigid ise ei saa sellest arugi. Seega vanad põhimõtted enam hästi ei toimi.

Kui hakata aegunud põhimõtteid nüüdisaegsele maailmale peale suruma, muudab see asja omakorda hägusemaks. Ja kui sinna juurde rääkida rikkujatele määratavatest rangetest karistustest, tekib mõistagi üldine hirmuõhkkond.

Läinudnädalasel ACTA-teemalisel konverentsil tõi üks esineja värvika näite: kui seda teksti loeb inimene, kes pole jurist ega valda soravalt ladina keelt, võib talle pilt näida üsna süütu. Ta näeb küll, et seal on üks ladinakeelne väljend, aga ei pööra sellele tähelepanu.

Kui hiljem selgub, et see väljend võimaldab ette võtta mingeid tegevusi, ilma et peaks teist osapoolt ära kuulama, tekitab see mõistagi paranoiat. On loogiline, et inimesed hakkavad sellisel juhul kahtlustama, nagu püüaks keegi mõningaid mõtteid lihtsate lugejate eest peita. See loob demokraatlikke väärtusi hindavates inimestes ohutunnet.

Kuidas oleks tark edasi minna?

Nii ACTA pooldajad kui vastased räägivad internetikasutajate õigustest ja vabadustest. Ometi pole kumbki suutnud sõnastada, millised need õigused ja vabadused on. Seepärast pakkusime Linnar Viigi, Daniel Vaariku ja Marten Kokaga avalikuks aruteluks välja oma arusaama, missugused need õigused ja vabadused võiksid olla.

Eestis on mitu seadust, näiteks elektroonilise side seadus, mis räägivad teenustest ja teenuste pakkujast, aga sellist, mis kõneleks otseselt kasutajast, ei ole. Mul on hea meel, et meie teeside ehk mõttepaberi üle hakati aktiivselt arutlema.

Milline on teie mõttepaberi ambitsioon? Kas loodate, et sellest kasvab seadus, millest võiksid juhinduda teisedki riigid?

Me pole väga jäikasid sihte seadnud ega öelnud, et sellest peab tingimata saama üks või teine asi. Anname mõtted seadusandjatele üle ja vaatame, mis saab. Kui sellest peaks tõesti välja kasvama internetikasutajate seadus, oleks muidugi tore.

On öeldud sedagi, et kui Eesti peaks ACTA allkirjastama ja ratifitseerima, võiks need põhimõtted kirja panna preambulisse. Nii saaksime selgelt välja näidata, millisena me lepet omaks võttes internetivabadusi näeme.

Samas oleme isekeskis mõelnud, et need teesid võiksid olla ikkagi üldised ega tohiks lukustuda ACTA kesta. Võltsimisvastane leping võib, aga ei pruugi tulla, kuid põhimõtted võiksid internetikasutajatele igal juhul tähtsad olla.

Internet ei ole ühegi riigi oma ja üks riik ei saa seda pikka aega reguleerida teistest erinevalt. Seepärast olen nõus Linnar Viigiga: Eesti on oma tehnoloogilise arengu ja e-riigiks olemise tõttu välja teeninud õiguse ja ehk isegi kohustuse teistele eeskuju näidata. Vähemasti Euroopas võiksime selle valdkonna eestvedajad olla küll.

Kas kokkuvõttes võiks öelda, et tärganud ühiskondlik aktiivsus aitas vältida ACTA pimesi kinnitamist ja ratifitseerimist?

Tähtis on tähele panna, et allkirjastamine ja ratifitseerimine on kaks iseasja. Euroopa Liidus on plaan, et kõik liikmesriigid allkirjastavad leppe, misjärel see läheb Euroopa Parlamenti. Alles siis, kui parlament on nõus, hakkavad riigid lepet ratifitseerima.

Eesti on üks väheseid, kes sai asja pidama juba enne esimest allkirja, ja kuni meie heakskiitu pole, ei saa europarlament teemat päevakorda võtta. Seega on meil ikkagi täiesti toimivad kontrollpunktid, mis võimaldavad protsessi demokraatlikult sekkuda. Rahvas tegi suu lahti ja tekkiski dialoog.

Aga võib-olla ei olegi uut regulatsiooni tarvis. Ehk piisab praegustest seadustest.
Probleem on siiski olemas ja pinge kasvab. On igati loomulik, et autoritel on õigus öelda, kus, kuidas ja kui suure raha eest tohib nende loomingut kasutada. Aga kusagil seal vahel eksisteerivad organisatsioonid, kes on klammerdunud 20 aasta vanusesse, tänapäeva turumajandusele alla jääma kippuvasse ärimudelisse.

Vanasti müüdi plaate. Praegu müüakse muusikat näiteks 10 euro eest kuus ja kasutusmaht on seejuures piiramatu. Tarbijana ei arva ma, et see on kuritegu.

Eesti tahab kuuluda lääne kultuuriruumi. Ometi tuleb selleks, et siin legaalselt vaadata mõnd Prantsuse filmi või kuulata Inglismaal tehtud muusikat, hüpata läbi mitme rõnga. See on liiga keeruline. Usutavasti suudab maailmas tehtud teadustöö tõestada, et nüüdisaegsete levituskanalite olemasolu on kõige parem piraatluse vähendaja.

Teisisõnu on küsimus selles, kas valime piitsa või prääniku: kas paneme tohutu hulga regulatiivset energiat sellesse, et veel enam karistada neid, kes tahavad näha uut seriaali, mida Eesti telekanalid veel ei näita, või pingutame rohkem ühise digitaalse turu arendamise nimel.

Olen kindel, et minu mõtteavalduse peale kargab kuskilt kohe välja paar inimest, kes püüavad väita, justkui õigustaksin ma varastamist. Tegelikult käib jutt sellest, et regulatsioon ja reaalsus ei puutu enam kokku.

Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaksime regulatsiooniga progressi pidurdama. Mida rohkem me tegeleme vanade mudelite elus hoidmisega, seda vähem saame mõelda uutele headele lahendustele, et autorid oleksid kaitstud ja kasutajad õnnelikud.

TEESID

Alustamaks diskussiooni, milliseid internetikasutajate põhiõigusi peaksid riigid ja kodanikud järgima uusi seadusi koostades, lepinguid sõlmides, e-teenuseid luues ja internetti kasutades, panid Sten Tamkivi, Linnar Viik, Daniel Vaarik ja Marten Kokk kirja internetivabaduse teesid, mille kohta saab lähemalt lugeda poliitikauuringute keskuse Praxis veebilehelt http://mottehommik.praxis.ee.