E, 26.09.2022

Kolm pluss üks musketäri ajaloo malelaual

Maarja Moor
, teatrikriitik
Kolm pluss üks musketäri ajaloo malelaual
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Salakavala mileedi de Winteri (Klaudia Tiitsmaa) ning tulise hinge ja julge südamega gaskoonlase d'Artagnani (Jass Kalev Mäe) teed ristuvad rohkem kui ühe korra.
Salakavala mileedi de Winteri (Klaudia Tiitsmaa) ning tulise hinge ja julge südamega gaskoonlase d'Artagnani (Jass Kalev Mäe) teed ristuvad rohkem kui ühe korra. Foto: Priit Loog

13 suveõhtul muutub Õisu mõis Mulgi vallas 1620. aastate Prantsusmaaks. Kui teinekord juhtub, et hästi valitud etenduspaik loob suurema osa lavastuse võlust, siis «Kolm musketäri» sellesse kategooriasse ei kuulu: see on iseseisev kunstiteos, mida tegevuspaik oma iluga ainult rikastab.

Kohe esimesest stseenist peale, mil d’Artagnan lahkub kodulinnast, on lavastus tempokas ja sündmused lendavad mööda linnutiivul. D’Artagnani kohtumisi härra de Treville’i, Athose, Porthose ja Aramisega ning armuseiklusi Constance’iga saadavad Pariisi jõudmise eufooria ja nooruslik uljus, mis muutuvadki esimest vaatust defineerivateks märksõnadeks.

Elurõõmu ja seiklust on täis nii Peeter Konovalovi originaalmuusika kui ka Rauno Zubko lavaliikumine. Lisaks sellele, et loo peategelane ise lava ühest otsast teise tuiskab, kasutades nõnda ära leidlikku lahendust, mis võimaldab näitlejail publikutribüüne ümbritseda kõigist neljast küljest, pakub Zubko koreograafia energiast pakatavaid ansamblistseene, milles on liikumisse kaasatud kogu trupp. Nii on esimeses vaatuses moodustuv tervik kiire ja kaasahaarav, tundetoonilt kerge ja humoorikas.

Märksõnad
Tagasi üles