Aastaid varju hoidnud käpalised näitasid oma ilu

Kaunis kuldking Foto: Karl Adami

Ma olen juba mitmel hommikul end enne päikesetõusu üles ajanud, et pärast lühikest valget ööd hommikusi toimetajaid kohata. Seni pole mu teele sattunud karusid ega hunte, vaid ainult mõned kastemärjad rebased, halljänesed, metskitsed ja tuhkur. Nad on üritanud oma põhitegemised lõpetada enne, kui suurem hulk inimesi end voodist üles ajab. Linnumaailm on neil varajastel tundidel pisut elavam.

Mitmel hommikul olen rühkinud läbi märja, üle puusade ulatuva rohu jõe äärde, kus mind on peaaegu alati tervitanud kadakatäksid. Praegu hakkavad nad õitsva mets-harakputke keskel lauldes juba kaugelt silma. Lähedale ei taha nad portreefotode tegemiseks kuidagi lubada ja nii tuleb mul, vesi kummikutes loksumas, õnne proovida teiste sulelistega.

Isegi kui jään hommikul fotosaagita, on käik kena ja kosutav. Õhus on kirbevõitu kaselehelõhn, ümberringi laulavad peoleod ja aed-roolinnud ning taimed on kaetud kastepärlitega.