Madis Timpson: laps pole midagi sellist, mille pärast peaksid asjad tegemata jääma

Viljandi linnapea Madis Timpson väisab üritusi tihtipeale koos poeg Robiniga ning leiab, et lapsed on normaalne elu osa ja sellena tulekski neid võtta. Foto: Marko Saarm

Viljandi linnapea Madis Timpson sai hiljuti isaks. Väike Robin on mõni kuu vanem kui aasta ning praeguseks on vist kõik linnaelanikud harjunud, et paljudele üritustele saabub linnapea uhkelt lapsevankrit lükates. Mõnikord lippab laps ka raekojas ringi.

Timpson nendib, et isaks saamine ning kõik, mis sellega kaasneb, on pannud nii mõnelegi asjale veidi teise pilguga vaatama, ent kindlasti pole tal lapsega ringi käies olnud plaanis mainekujunduskampaania – lapsed on tema sõnutsi lihtsalt loomulik osa elust.

Madis Timpson, teie poeg Robin on nüüd aasta ja kolme kuu vanune. Kuidas isarolliga kohanemine on läinud?

Üllatavalt kergesti. Olin valmis ikka oluliselt hullemaks. Näiteks kohe esimestel päevadel, kui haiglast koju olime saanud, saime öösiti nii neli tundi magada, kolmest seitsmeni. Ei olegi ju kõige hullem? Tegelikult on lausa väga-väga toredasti läinud, sest iga päev õpime midagi uut. Lapsed on mulle muidugi alati meeldinud, lihtsalt endal võttis pere loomine aega.

Eks sõpradele meeldi ikka last ootavat inimest hirmutada, et «Nii, nüüd järgmised kaks aastat ei maga sa silmatäitki».

Jah, tõepoolest, sõbrad hoiatasid ja ennustasid, et nüüd mu elu muutub täielikult. Aga minu jaoks … ei muutunud. Ega laps ole ju midagi sellist, mille pärast peaksid asjad tegemata või ideed ellu viimata jääma. Mul on selline maailmavaade, et kohe kindlasti pole nii, et kui laps sünnib, siis tuleb aasta aega temaga kodus peidus istuda ja mitte kuskil käia. Tõsi, Ugala viimane hooaeg jäi küll vahele, sest poissi polnud kuskile jätta. Teatris üksinda mulle käia ei meeldi ja last ju kaasa ei võta. Aga järgmisel hooajal olen jälle platsis.

Mis on selle aja jooksul tulnud kõige suurema üllatuse või ootamatusena?

See polnud muidugi teab mis üllatus, aga see, kui palju ja põhjalikult peab ette planeerima, pakkima, arvestama näiteks söögiaegade ja kõige muuga. Ütleme nii, et kui pead plaani, et kell 12 kindlasti väljud kodust, siis veidi enne kella ühte saad lõpuks liikuma.

Ma ei teadnudki väga, mida oodata, sest ega ma enne poja sündi väga usinasti mingeid raamatuid lugenud. Suhteliselt isevoolu teed on see isaks olemine läinud. Lapsed on muidugi erinevad ka ja ühtegi kindlat retsepti pole võimalik anda.

Liigute üsna palju jala ning olete seda vankrit juba üle aasta lükanud. Kas see on pannud teid kui linnapead linnaruumi teistsuguse pilguga vaatama?

Oh, jaa. Jaa, muidugi. Räägitakse ju, et kõnniteed on Viljandis kohati väga halvad, ja mis seal salata, kui ma enne poja sündi ise ilma lapsevankrita ringi kõndisin, vaatasin linna pigem sellise pilguga, et ei olegi nii hull, saab ju küll. Näiteks üks mu jalutusring läheb ümber Paala järve ja seal üks pool rajast on korralik, teise kohta mõtlesin enne, et ei ole häda midagi. Nojah, saab kuidagi vankri lükatud küll, aga mõistan nüüd väga hästi just lapsevanemate kriitikat tänavate kohta. Posti tänavat näiteks vankriga väldin üldse.

Kui tänavad kõrvale jätta, siis kuidas Viljandi teie hinnangul tervikuna lapse ja vankriga ligipääsetav on? Palju on näiteks räägitud, et alla Viljandi järve äärde ja sealt tagasi on vankriga ikka väga keeruline pääseda.

Tõsi, see nõuab teatud pingutusi ja näiteks Trepimäe treppidest oleks väga pingutav vankriga üles tulla. Möönan, et ma pole veel jala vankriga all järve ääres käinud. Eks näis, kuidas see välja nägema hakkab ning mis mõtteid tekitab. Lossimägedes olen samas tiirutanud küll. Üks tuttav kurtis, et seal on vankriga keeruline, ning tõepoolest, jällegi tuleb tunnistada, et arenguruumi on.

Teisest küljest – jah, ligipääsetavus ja lapsesõbralikkus on väga olulised, aga omad piirangud tulevad muinsuskaitse pärast ning eks kõik maksa ka raha. Raha pole muidugi maailmast kuskile kadunud, lihtsalt tuleb prioriteedid üle vaadata, aga Viljandi vanalinna puhul on hästi palju vaidlemist ja sekeldamist igasuguste muudatuste ja ehitustega. Loomulikult mitte tühja koha pealt – muinsuskaitse on väga vajalik ja nad teevad väga head tööd –, aga see on lihtsalt üks asi, millega tuleb alati arvestada nii linnal kui linnakodanikul, kes ehk millegagi päris lõpuni rahul ei ole. Mõnikord on väga kuluka projekti, näiteks lossimägede vankrikõlblikumaks ehitamise asemel mõistlikum teha selle raha eest mujal korda terve kõnnitee.

Aga kui jätame vankriga liiklemise kõrvale, siis Viljandist räägitakse, et see on üks parimaid kohti, kus lapsi kasvatada. On see nii?

Ma ütlen täiesti ausalt, et laste kasvatamise koha pealt on meil linnas asjad üldiselt täitsa hästi. Sellist huviringide valikut näiteks, nagu Viljandi pakub, mujalt naljalt ei leia. Kui ikka laps soovib millegagi tegelda, on tal peaaegu kõik võimalused olemas. Muusikakool, kunstikool, arvukalt spordiringe, isegi hokit saab mängida ja iluuisutamisega tegelda.

Kas saaks paremini? Jah, alati saaks paremini ja rohkem, aga kõik nõuab raha.

Võtate Robini tihtipeale ka ametiülesannete täitmisele kaasa. On’s tegu mainekujunduskampaania või mõne sotsiaalse avaldusega?

Ma ei ole kunagi seda niimoodi käsitlenud, et mainekujunduskampaania ... Tõsi, võtan teda erinevatesse kohtadesse kaasa nii palju kui võimalik, aga sellepärast, et ta on minu elu osa ja paljud üritused on ka õhtusel ajal. Linnapea tööpäevad venivad väga pikaks ning see poleks õiglane abikaasa suhtes, kui ta puhata ei saaks. Aga see on ka poisile endale kasulik: näeb maailma, see kõik arendab teda ... Üks oluline asjaolu on, et ta on ju nõndanimetatud koroonalaps. Nii et see on katse teda veidi rohkem sotsialiseerida, rahva sekka viia, et ta saaks aru, et maailmas on palju rohkem inimesi kui oma pere.

See on ka täiesti sihilik valik, aga teistel põhjustel kui mainekujundus või valimised või ... Vaadake, mõned minu klassivennad on juba vanaisad (Madis Timpson saab oktoobris 48-aastaseks – toimetus). 20-ndad eluaastad kulusid õppimise peale. 30-ndates rügasin tööd teha. Ja siis ma olin ühel hetkel 41-aastane ja sain selle kurja diagnoosi, et lümfisõlmedes on vähk ...

Ei osanud nagu midagi teha, esialgu oli vaja ka paar nädalat lõplikku diagnoosi oodata. Istusin siis Tallinnas, püüdsin tööd teha, endal kuklas kogu aeg mõte, kas nüüd ongi kõik. Proovisin seda vana head eestlaste võtet, et paar pitsi viina ehk aitab. Ei aidanud, isegi pähe ei hakanud. Jalutasin Kadriorus ja mõlgutasin mõtteid.

Juba Tartus haiglas lebades ja keemiaravi saades oli veel rohkem aega lakke vaadata ja mõelda. Ainult töö ja töö ... Kui oled vanaks saanud või lausa surmaga silmitsi, vaatad tagasi ja ... Mis sinust siis alles jääb? Oled kirjutanud mõne eelnõu, oled mõnda inimest kohtus kaitsnud. Ja siis? Otsustasin, et kui haiglast pääsen, võtan tempo maha. Jõudsin otsusele, et ma tahan väga peret.

Kas te pikalt vanemapuhkusele ei mõelnud jääda? See on ju isade seas järjest populaarsem.

Ei. Tean tõesti ka isiklikult mitut isa, kes on pikemalt vanemapuhkusele jäänud, aga poliitikuna, linnapeana, on see väga keeruline. Ja kui ma poleks poliitik, siis oleksin ma eraettevõtja ja jälle oleks keeruline, sest ettevõtja toob endale ise leiva lauale. Advokaadil oleks väga raske poolteist aastat kõigest eemal olla.

Iga pere enda otsus. Meie lahendasime nii, et ema on kodus ja mina teen jõudumööda, nii palju kui suudan ja jaksan.

Robin käib teil mõnikord ka kabinetis kaasas nagu näiteks praegu. Kuidas suhtuksite sellesse, kui ka teised töötajad lapsi tööle kaasa võtaksid?

Kuniks see tööd ei sega ja teisi kolleege, siis minu arvates oleks see mõnikord täiesti normaalne ja mõistetav. Ei arvaks sellest üldse eriti midagi, sest ega enam ole nõukogude aeg, kui lapsed pidid kodus nelja seina vahel justkui peidus olema. Lapsed on normaalne elu osa ja sellena tulekski neid võtta.

Aga kui väike laps on töö juures kaasas, siis ega sellest keskendumisest suurt midagi välja tule. Võtan nädalas vähemalt ühe päeva, kui ma täiesti süvenenult ja üksinda loen materjale ning analüüsin loetut.

Kui korraks heita pilk Toompeale, siis niimoodi naljaga pooleks küsin: kuidas siis on, kas Reformierakond vihkab lapsi?

Tähendab, ega mul sellele teab mis originaalset vastust ole. Nõustun selles küsimuses peaminister Kaja Kallasega, kes ütles, et mitte keegi ei ole laste vastu, aga palun näidake, kust see raha tuleb. Võtame laenu ja jagame laiali? Ei. Võtame eelarvest? Aga milliselt realt? Raha jagamine, eriti laenuraha jagamine, on kõige lihtsam asi üldse, aga kuskilt peab see raha tulema ning ka laenud on tarvis tagasi maksta. See ei ole kuigi erinev pereringis tehtud otsusest. Kui tahta osta uus auto ja kõige uhkema jaoks raha ei ole, siis tuleb leppida veidi odavamaga.

Ma olen muidugi selles mõttes halb poliitik, et võtan endale vabaduse öelda ka asju, mis pole kuigi populaarsed. Ma ei ütle asju, mida tahetakse kuulda, vaid asju, mida on teinekord ehk vaja kuulda. Inimesed tahavad palju raha ja korraga, see on alati nii ja selliseid lubadusi on väga populaarne jagada, paraku tuleb küsida, kust me raha võtame, mille või kelle arvelt.

Mõni kuu veel ja jälle on sügis. Mis pilguga peaks linnarahvas teie arvates sügisesse vaatama? Hinnad tõusevad, ilmselt hakkavad riburada pidi tõusma ka huviringide hinnad.

Kui küttehinnad jäävad sama kõrgeks ... Mul on halb eelaimus sügise ja talve suhtes. Ma ei ole majandusteadlane, aga usaldan alati endast targemaid – püüan ka linnavalitsusse tööle palgata inimesi, kes on minust oluliselt targemad – ning näiteks presidendi majandusnõunik ja Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ütles juuni alguses antud intervjuus, et praegu peaks olema ettevaatlik ja võimaluse korral kulusid kokku tõmbama.

Ta ei ole ainus ja ega minagi targem oska olla – sellise joone oleme ka linnavalitsuses võtnud. Tõmbame kulusid kokku. Tegime lisaeelarve, aga igalt poolt pitsitab. Saime näiteks just hiljuti koolide toitlustajalt kirja, et sel aastal tuleb leida lisaraha. Mis me selle peale ikka öelda saame? Selge see, et neilgi kõik hinnad tõusevad ja peame maksma, aga ega meil priisata ole.

Kas on oht, et linnal saab raha ühel hetkel lihtsalt otsa?

Otsa ei saa, aga puudu on alati, ütlen ausalt. Kui näiteks just laste võtmes kõnelda, siis meil on praegu puudu sotsiaalpedagooge, logopeede, sotsiaaltöötajaid ... Paarkümmend inimest võiks kohe tööle võtta, kui oleks, keda palgata ja mille eest palgata.

Viljandi suur häda on see, et inimesed küll töötavad siin, aga elavad tihtipeale mujal. Nende maksuraha ei laeku Viljandisse, vaid näiteks mõnda meie maakonna valda. Hea võrdlus on see, et Viljandi korjab tulumaksu aastas umbes 16 miljonit, Viimsi vald, kus elab umbes sama palju inimesi, aga 32 miljonit eurot. Ometi peame kõik tehtud saama ja katma kõik kulud, mis meil sugugi väiksemad ei ole.

Nii et ...

Nii et ma ei näe põhjust eriliseks optimismiks sügise suhtes. Samas ei ole tarvis liigsesse masendusse langeda, küllap me hakkama saame, lihtsalt tuleb seda kõike arvesse võtta.

Lastesse oleme linnas viimastel aastatel palju investeerinud ja kavatseme seda ka edaspidi teha, aga kui näiteks Karlssoni lasteaia ehitamiseks on esialgu planeeritud umbes neli miljonit eurot ning ehitajad räägivad juba kuuest ja enamastki miljonist, siis ...

Mulle meeldis väga Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi mõte, kui ta presidendiks sai: ärge pange minu pilti oma seinale, pange hoopis oma laste pildid. Nende heaks ja nende nimel oleme ju kõik pingutanud ja pingutame edasi. Ka Viljandis.