Terve vabariik om nüid sedä miilt, et õpetejidele om väige vähä palka mastu ja tahas nigu rohkemb saia. Mede kuul mõtles samamuudu.
Mulk ütleb vällä: Kuulmeistretüü rohkemb inda!
Õpeteje tüü om ju väige tähtis. Et ütest latsest saas tubli ja ää inime, kellest tules Eestimaa elu edesiviija, nõvvap pallu vaiva ja egä ta nõnda kerge ei ole, nagu päältpuult nätä om. Õpetei ei saa sedäsi eläde, et lääp kuuli, annap oma tunni ärä ja om kik. Õpetei oldas iki kik sii aig. Üitstapuha, kos sa läät, sa piat oleme iiskujus, sest nii latse ku vanembe vaateve, et sii om õpetei, temäst tules iiskuju võtta. Õpetejede piave ulka aiga koolin käimä ja ennest arime kah.
Me streigime iki tolle peräst, et tüüd om pallu, a raha selle tüü iist oles nigu raasike vähä. Maakohan om küll õpetejede esiki parembe palga pääl ku tõise, a linnaõpetejide palk om ümmerkaudsidege võrrelden iki tillemb.
Miul om kuul kolm kilumeeterd kaugel ja ei jõvva jalgsi enämb raske vihukotige minnä. Mõtlime sis mihege, et pias autu ostma. Lätsime Tartuse, et võtame autu liisingu pääle. A sääl küsti kohe, et mes tüü pääl olet, ja kästi palgatõend tuvva. Ku na sedä näive, ütlive kohe, et miu palk ei ole siande, millege saas autut liisingu pääle võtta. Sedä om iki kurb kuulda, et õpeteje palgage ei saa esiki lihtsambet autut osta.
Mede tüü pias iki oleme raasike parembini mastu ku alamb tüü. Alambe tüü tegije mõsep põrmandu puhtas, lääp ärä kodu ja tiip oma asju edesi, a mia käisi just lastege ujumen, sõs lää kodu, valmiste tunni ette, viil om ommenses kontrolltüü vaja valmis tetä ja vällä rükki, vihke parande, e-kuul täitä. Tõinekõrd tahas õdaku vilmi vaadete, a ei saagi kavva vaadete, ku joba latsevanembe kõlisteve, a sedä ei saa ju pahas panna, sõs nemä näeve, et sa tiit oma tüüd iki süämege ja kullet nende murede kah ärä.