«Iga päev on raketipauke kuulda, aknaklaasid värisevad ja heli on karm»

Rudo Puks, kes viljandimaalastele on tuttav Tuhalaane Kopra talu peremehena, on seitse aastat elanud Ukrainas ja otsustanud, et jääb sinna sõjast hoolimata, sest kohalikud vajavad abi. Seekordne blogi sai kirja pandud teisipäevaõhtuse telefonikõne põhjal.

Tere-tere, rõõm rääkida üle pika aja. Sõda kestab siin täie hooga edasi ja ehkki rinne on kaugel, on iga päev raketipauke kuulda, aknaklaasid värisevad ja heli on karm, kuigi tabamused on 70–80 kilomeetri kaugusel.

Olen korduvalt mõelnud, et meie peame väga õnnelikud olema, sest venelased olid Kiievisse tungides siit vaid ühe päeva kaugusel. Tulistati juba üle meie küla järgmisi asulaid, purustades seal koole, lasteaedu ja kultuurimaju. Ümbruskonnas on asustus hästi tihe. Kui sõidan laupäeviti turule vallakeskusesse Bõševisse, siis tee ääres on majapidamised kilomeetrite viisi puruks pommitatud. Siis saan aru, et pean õnnelik olema, löön kasvõi varba vastu kivi ära, aga minu kannatused ei ole nendega võrreldes küünemustagi väärt.