Me pole nii ammu päriselt kohtunud. Lehitsen siin kalendrit ja aastad on juba segi läinud – millal me viimati õieti kohtusimegi? Kuna viimased nädalad on möödunud ebainimliku pinge all, siis otsustasin, et ei hakka enam kohtumist ootama, vaid kirjutan. Sa ehk, olles maailma asjades tegus, oskad mulle nõu anda, mida teha. Vahepeal on nii palju juhtunud, et seda kõike enda teada hoida on juba nii valus, et mul on pisarad silmas neid ridu kirja pannes. Emotsionaalselt on see väga raske.