Kadri Allikmäe: ah et miks kolisin kõigist maailma kohtadest Viljandisse?

Idüll Viljandi aedlinnas Foto: Kadri Allikmäe

KÄTTE ON jõudnud hämarikuaeg, istun oma köögilaua taga, vaatan aknast õue. Rohelusse. Ükski naaber oma kodust minu akendesse ei näe.

Meie hoov on jagatud, ent saan vaadata kaugele-kaugele. Õitsvad õunapuud, vana kask, keda hellitavalt Kaseemaks kutsun. Kirsid lõpetavad, sirelid alustavad. Nädalas lendab üle meie maja kaugelt ja kõrgelt võib-olla üks lennuk. Vahel on kuulda mõne madalamal sõitva «moosiriiuli» põrinat. Aga see ei häiri mind sugugi. Linde on maja ümber hulganisti. Käivad siin söömas ja joomas. Mõnel on siin pesagi.