Marek Tiits: kuidas solvata viljandlast?

Marek Tiits Foto: Marko Saarm

MINGIL PÕHJUSEL tuli kellelegi pähe, et Viljandi vajab üle kõige maailmas rohkem kitši, ning ta nägi hullu vaeva, et linnasüdamesse saaks üles vilkuvate tuledega hõbehall toru, millest ulatuvad välja üks moondunud pronksine nägu ja kaks kätt, millest üks hoiab midagi, mis meenutab naisterahvastele mõeldud … Noh, ütleme, moodsat massaaživahendit. Ja ma solvusin.

Rääkisin endise kolleegiga Tallinnast ja too teatas, et sõidab nädalavahetusel maale. «Põgened metsa,» noogutasin arusaajalt. Kolleeg tegi suured silmad ja ütles, et lossimägesid nüüd vaevalt päris metsaks pidada saab, aga Viljandis, jah, on loodust tõesti palju. Tallinlasele, tuleb välja, võib maale sõitmine tähendada ka Viljandisse tulekut. Sõber oli veel jupp aega sarkastiline, nokkis ja noris mind sellepärast, et ma tihkasin Viljandist kui linnast mõelda. Aga ma ei solvunud.