Mis ma teha saan, ikka tuleb rääkida kujudest, sest Viljandi on ju juba ammusest ajast saadik Eesti kujudepealinn.
Paljud nooremad inimesed võib-olla ei mäleta, et just mina olin see, kes kinkis oma ametiajal linnale istuva koera kuju. See poole meetri kõrgune kunstiteos oli üks esimesi omasuguseid linnas. Asus see umbes seal, kus vilepilli puhuv isend praegu. Loomulikult oli niisugune samm paljudele pinnuks silmas, sest igaüks ei saanud sellist ühiskondlikuks hüvanguks mõeldud väljaminekut endale lubada. Mind hakati tögama, süüdistati edevuses ja veel sajas surmapatus. Keegi, kellel mu lahkus eriti hinge kriipis, oli kodus valmis soperdanud saamatu savist kassikuju ja sokutanud siis öövarjus selle minu kutsu kõrvale. Sama ruttu see ka sealt kadus, ilmus veel korra Uueveskil välja ja rohkem ei teatud temast midagi ... Kuni selle kevadeni!
