Justin Petrone: miks ma elan Viljandis?

Justin Petrone Foto: Elmo Riig

TULIN aastaid tagasi Viljandisse, sest olin omadega ummikus. Mõistsin, et pean lahkuma Tartust, kus ma toona elasin, et iseendale veidi ruumi anda. Tundsin ennast nagu Briti animeeritud seiklusfilmi «Watership­ Down» jänesed, kes peavad ellujäämiseks karude, rebaste ja teiste kiskjate teelt kõrvale hoidma. Viljandist sai mulle omalaadne urg, kus tundsin ennast turvaliselt. Vähemalt esialgu ma mõtlesin, et siin on turvaline.

Olin noil aegadel rampväsinud. Mäletan, kuidas ma ühel õhtul Viljandisse sõitsin – ilmselt oli see novembris, kui sain 37-aastaseks – ja Rohelise Maja kohvikusse maha istusin. See näis nii rahuliku ja kutsuva kohana ning mäletan, et mõtlesin: «Võiksin sellel toolil siin nurgakeses igavesti istuda.» Ei olnud ühtegi teist kohta, kuhu tahtnuks minna või kus olla.