Politseijuhid: roolijoodikuid on Viljandimaal endiselt palju

Nii prefekt Tarmo Kohv kui Viljandi politseijaoskonna juht Alvar Pähkel peavad tulemusliku korrakaitse suurimaks eelduseks seda, et inimesed oleksid varmad kuriteokahtlustest teatama. Foto: Elmo Riig / Sakala

Käsitlemaks kuritegevuses ja korrakaitses viimasel ajal silma paistnud tendentse, palus «Sakala» läinud nädalal toimetuse pika laua äärde vestlusringi Lõuna prefekti Tarmo Kohvi ning kohaliku politseijaoskonna juhi Alvar Pähkli.

Kui «Sakala» tegi eelmisest aastast kokkuvõtteid, seisime paratamatult küsimuse ees, kas politsei autoriteet on hakanud kokku kuivama. Põhjus peitub mõistagi kurikuulsas Lille tänava juhtumis, kus purjus sünnipäevaliste maharahustamiseks polnud muud võimalust kui kutsuda Tartust märulipolitsei.

Tarmo Kohv: Tahan esiteks rõhutada, et Tartu meeste kohaletoomine oli tagavaravariant juhuks, kui Viljandi politseinikud peaksid olukorra lahendamisega hätta jääma.

Kiirreageerijaid ei kasutatud ja kohapealsed korrakaitsjad said ise hakkama. Kodudest toodi lisajõud välja, mis näitab, et inimesed on valmis vajaduse korral kiiresti ja otsustavalt reageerima. Pole mingit alust arvata, et iga kord, kui Viljandis midagi juhtub, tuleb Tartust lisajõude tuua.

Aga kui laiemalt rääkida, siis kahjuks pole Viljandi ainus koht, kus mullu selliseid juhtumeid ette tuli. Teadupärast algas aasta kaitsepolitseiniku tapmisega Põlvamaal ja novembris rünnati Otepääl politseinikke noaga.

Paistab, et mõned inimesed ei anna endale enam aru, et politseiniku ründamine tähendab otsest rünnakut riigivõimu vastu.

1990. aastatel oli usaldamatus politsei suhtes üldlevinud. Edasi läks asi jõudsalt paremuse poole ning eelmisel kümnendil saavutas organisatsioon väga hea maine. Kas praegu on meil põhjust rääkida tagasilöögist?

Tarmo Kohv: Seda ma ei usu. Me räägime täna siin ikkagi väga erandlikest juhtumitest. Otepääl oli tegu ravi vajava isikuga ja Viljandis mängis rolli suur kogus kuritarvitatud alkoholi.

Alvar Pähkel: Lille tänavale sattusid kokku sellised tegelased, keda oli juba varemgi politseinikele vastuhakkamise eest karistatud. Ja situatsioon ei väljunud seal kohe kontrolli alt.

Mõistan, et toimunu oli naabruses elavatele inimestele väga raske, aga kokkuvõttes käis kõik tavapärast rada pidi. Möödas on need ajad, kui politseinik astub korrarikkuja juurde ja annab talle kõigepealt obaduse vastu nina. Püüame algul ikka rahumeelselt tegutseda ja kui see ei õnnestu, siis taandume, kogume jõude ning läheme uuesti peale.

Hea märk on see, et kohus on Lille tänava juhtumi suhtes väga resoluutne. Peategelased võeti kuueks kuuks vahi alla ega rahuldatud nende taotlust pääseda jalavõruga vabadusse.

Tarmo Kohv: Jah, tähtis on näidata, et ükski selline rünne ei jää karistamata. Kokkuvõttes on ikkagi üheselt selge, et politsei vastu pole mõtet minna.

Justiitsministeeriumi statistikast nähtub, et narkokuritegude arv on Viljandimaal viimasel ajal jõudsalt vähenenud. Kui 2008. aastal pandi kirja 67 ja 2010. aastal 19 juhtumit, siis mullu oli neid ainult kaks. Millega seda seletada? Kas tõesti on maakonnas narkokuritegevus seljatatud?

Tarmo Kohv: See on mitmel põhjusel väga spetsiifiline valdkond. Kui näiteks vargustest  tulevad politseile teatama kannatanud, siis narkokuritegevuse puhul peab politsei enamasti ise juhtunule jälile saama.

Oleme Viljandis teinud mitu reidi ja tabatute arv on viimasel ajal olnud tõepoolest üsna tagasihoidlik. Ilmselt on see seletatav asjaoluga, et narkokuritegude talitus on üle Eesti kätte saanud mitu suurt gruppi. See on ka maakondlikule tasandile mõju avaldanud: kaup ei jõua enam tänavadiileriteni või kui jõuab, siis väikestes kogustes.

Aga see ei tähenda, et narkokuritegevust enam pole. Sellega tegelevad spetsiaalsed üksused ja kui neil pole parasjagu midagi suurt ees Viljandimaal, tegutsevad nad mõnes teises piirkonnas.

On oluline meeles pidada, et narkokuritegevus pole juba ammu maakonna- ega isegi riigipõhine projekt, vaid rahvusvaheline organiseeritud tegevus.

Aga siiski: kas ma võin viljandimaalasena uskuda, et minu kodu ümbruses on olukord paranenud.

Tarmo Kohv: Jah, seis on praegu päris hea. Aga ma rõhutan veel kord, et me ei hoia pead teki all. Tegeleme selle teemaga iga päev. Pole garanteeritud, et mingil hetkel ei teki uut diilerit, kes püüab kogu maakonda oma kaubaga üle puistata.

Teine asi, mis aasta algul laekunud statistikast silma paistis, oli see, et lastevastaste seksuaalkuritegude hulk on kasvanud. Mis võib selle taga olla?

Tarmo Kohv: Arvan, et inimesed on hakanud valehäbist vabanema ja julgevad sel teemal rohkem rääkida. Vanemad on muutunud teadlikumaks ja ka lapsed räägivad rohkem. Usutavasti on see suuresti politsei lastekaitseteenistuste töö vili: nad tegutsevad üle riigi väga efektiivselt.

Ühiskond on hakanud mõistma, et sellised teod on kuriteod. Kui sellest aru saadakse, tullakse ka rääkima.

Alvar Pähkel: Statistika puhul võib kõnelda ka niinimetatud ketiefektist. Siin võib olla sama lugu nagu Abja vallas, kus pätid tegid ühe ööga üheksa kuritegu ja kuritegevuse tase tõusis seal statistikas hüppeliselt. Sama lugu on seksuaalkuritegudega: kui üks keti lüli on liikvele läinud, tõmbab see teised kaasa.

Aga me ei tea, mida näitab käesoleva aasta statistika — see võib olla sootuks vastupidine. Põhjapanevaid järeldusi saab teha ikka pikema perioodi järgi.

Tarmo Kohv: Aga ma siiski usun, et inimesed on õppinud seksuaalkuritegudele rohkem tähelepanu pöörama.

Kas omavalitsuste sotsiaaltöötajad on seksuaalkuritegude tähelepanemise osas muutunud pädevamaks ja osavamaks? Kui palju nende kaudu juhtumeid päevavalgele tuleb?

Tarmo Kohv: Nendest on kindlasti palju abi. Omavalitsuste ametnikud on üks tähtsamaid infokanaleid, sest nemad on kohapeal ja näevad päris hästi, mis peredes sünnib.

Neljanda teemana peame rääkima liiklusest. Kui paar aastat tagasi võisime lehtedest lugeda, kuidas liikluskultuur muutub kiiresti paremaks, siis nüüd on maad võtnud taas minoorsed toonid. Asi kipub jälle käest minema.

Tarmo Kohv: Ma ei ütleks, et asi on käest läinud, aga midagi ülearu rõõmustavat muidugi ka pole välja tuua.

Liiklusohutus koosneb laias laastus kolmest komponendist. Politsei suudab seda mõjutada 25—30 protsendi ulatuses. Teine osa tuleneb liiklejast endast ja kolmas infra­struktuurist ehk teede ja tänavate seisukorrast.

Nii kurb kui see pole, on Lõuna- ja Kagu-Eestis endiselt omaette fenomen alkoholijoobes sõitmine. Meil on kõikidele patrullidele antud kohustus väikseimagi kahtluse korral juhi kainust kontrollida. On tavaline, et ühe nädalavahetusega saame Lõuna-Eestis kätte 10—15 purjus juhti, aga on olnud ka selliseid kordi, kui paari päevaga on tabatud 50 roolijoodikut.

Kinnitan, et see teema on meile olnud aastaid esmatähtis. Me ei kontrolli juhte selleks, et linnuke kirja saada.

Alvar Pähkel: Viljandimaa eripära on see, et joobes juhtide põhjustatud surmajuhtumite arv on järjest vähenenud, kuid vahele jäävaid roolijoodikuid on kogu aeg enam-vähem ühepalju. Rohkesti abi saame kohalikelt inimestelt, kelle vihjed aitavad meil rikkujaid tabada. Võib isegi öelda, et enamik kriminaalse ehk üle 1,5-promillise joobega juhte on tabatud tänu vihjele.

Tarmo Kohv: Tõsi, meie liiklusliinile 14900 teatatakse väga palju kahtlase sõidumaneeriga autodest ja kui sellise auto juhti kontrollitakse, ongi ta tihti purjus. Väga hea, et Lõuna-Eesti inimesed on üle saanud foobiast, nagu oleks selline tegevus koputamine. Tegelikult ei ole! Nii käituvad vastutustundlikud inimesed kodanikuühiskonnas.