/nginx/o/2022/05/10/14542761t1hc5ec.jpg)
LUGEDES 29. aprilli Sakalast arvamustoimetaja repliiki keeldude ja käskude ebameeldivusest, veendusin järjekordselt, kui erinev võib olla pelgalt kahe inimese mõttemaailm. Palju neid erinevusi siis veel terve inimkonna peale kokku tuleb ...
Väljendit «ma jälestan» kasutatakse tavalises kõnepruugis muidugi arvatavasti sama sageli kui väljendit «ma armastan». Mõlemat öeldakse tihtipeale kergekäeliselt ja sisusse õieti süvenemata. Põhiväärtuste mõttes on aga kokkulepped ning keelud ja käsud minu hinnangul vajalikud, alustades juba riigi tasandist: nimetame sellist kokkulepet põhiseaduseks.
Ja mis üldse on riik? Kindlate piiridega territoorium tükkis seal elavate inimeste ja omavahel kokkulepitud ühiseluliste reeglitega. Keeldude ja käskudega. Üksikisiku tegevusest või mittetegemisest olenevad aga iga riigi tervis ja võimekus – ega siis ilmaasjata öelda, et valitsus on oma rahva nägu või et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Paneb sügavalt mõtlema, miks kõik kodanikud ometi ei kasuta oma õigust osaleda riigikogu ja omavalitsuste valimistel. Vastutustunde suurenemine nii õiguste kui keeldude ja käskude vallas aitaks paremale elukorraldusele meie riigis ju kõvasti kaasa.
Keelud ja käsud ümbritsevad meid aga ka mujal. Hästi toimivas perekonnas kehtestatakse samuti oma kord ja tööjaotus. Ükski ettevõtja ega tööandja ei saa läbi sisekorraeeskirjadeta. Seistes valgusfoori ees ja oodates rohelist tuld, saab olla tänulik liikluseeskirjale. Ostetud kaubaga saame kaasa kasutusjuhendi, mis sisaldab muu hulgas keelde, mida kaubaga ei tohi teha. Kord kehtib ka looduses meie tahtest sõltumata: planeedid tiirlevad reeglipäraselt ja öö vaheldub päevaga. Piibliski on olulisel kohal kümme käsku, millest enamik puudutab just inimeste omavahelisi suhteid.
Üldised moraali- ja käitumisnormid on alati olemas olnud. Ühiskond koosneb üksikisikutest, tõsi. Paraku ei ole võimalik, et igaüks teeb, mida hing ihaldab. Võimalusi eripäraselt käituda oleks ju palju, näiteks alasti poodi minna või purjus peaga kellelegi ligi tükkida. Sest «mina tahan» ja «mul on õigus». Usun aga, et XXI sajandil ei ole asjad veel nii hullud, et ebanormaalsusi normaalsuseks pidama hakataks.
LOOMULIKULT nõustun sellega, et inimestel peab olema isikupäraseid vabadusi, näiteks õigus valida oma juuksevärvi tooni või pidada kedagi lemmiklauljaks. Kõik vabadused, mis ei mõjuta ühiskonda negatiivses mõttes, on vastuvõetavad. Kui kõik käituksid teistega nii, nagu nad enda suhtes käitumist ootavad, oleks kõigil igal päeval rõõm elada.