Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. jaanuari «Sakalas» kiitis Viljandi kristlik demokraat Valentine Alvre heaks Iisraeli rünnakud Gaza sektoris. Leian, et selles artiklis oli palju eksitavaid seisukohti. Vaadakem, kuidas asjalood tegelikult olid ja on.
Enne Esimest maailmasõda elas Palestiinas vähem kui miljon inimest. Neist umbkaudu 20 protsenti olid mujalt sisse rännanud juudid, mistõttu olid konfliktid araablaste ja juutide vahel üsna sagedased.
Kui 1918. aastal elas Palestiinas 60 000 juuti, siis 1948. aastaks oli neid juba 630 000 ehk kümme korda rohkem. Ajavahemikul 1948—1972 rändas Iisraeli 1,4 miljonit juuti.
Aastatel 1948-1949 peetud sõja käigus ja selle järel põgenes Iisraeli territooriumilt ning Iisraeli okupeeritud aladelt ligi miljon araablast.
Seega on põhiline osa juutidest Iisraeli sisse rännanud alles pärast Teist maailmasõda.
Püüdes nagu Alvregi tuua paralleeli Eestiga, võiks öelda, et juudid on seal enam-vähem samasuguses staatuses nagu meil pärast Teist maailmasõda sisse rännanud venelased. Selge vahe on aga selles, et kui meie maalt Siberisse jalust ära küüditatud inimesed võisid hiljem koju tagasi pöörduda, siis Palestiina põgenikele pole seda võimalust pakutud ega pakutagi.
Siit tuleneb ka probleemi lahendamatus. Mõlemad pooled on veendunud, et neil on õigus tagasi pöörduda oma isade maale.
Nii polegi midagi imestada, et araabia äärmuslased ei näe oma eesmärgi saavutamiseks muud võimalust kui Iisraeli riik merre pühkida. Ehkki vahendid ja mastaabid on erinevad, võiks neid relvastatud võitlejaid suures osas võrrelda Eesti omaaegsete metsavendadega.
Kuid kas saab olemas olla 1000-aastast juriidilist järjepidevust? Ilmselt jäädaksegi selle üle vaidlema, sest kõiki ühtviisi rahuldavat vastust pole võimalik leida. Mõlemal poolel on oma õigus.
Tõesti, Eesti ajalugu on täis sündmusi, mis teevad juudiriigi mõistmise hõlpsaks.