Jätkusuutlikud dodod ja kanister juukselakki. Retrodisko Viljandi moodi

Selline nägi välja kirevatooniline tantsuõhtu diskoripuldist vaadatuna. Foto: Üllar Priks

On suurele reedele järgnev vaikne laupäev. Viisakamad inimesed valmistuvad sündimata tibusid keetma ja värvi sisse kastma ning ootavad hinge pidades Lil’ Jeesuse ülestõusmist. Keset Viljandit koguneb aga seltskond, kes pühademunadest kirjum ning eitab Ivo Linna väidet, et vaikus on kuldne.

Mina käisin viimati diskol sügavatel üheksakümnendatel. Siis olid meie sõpruskonna sihiks ümberkaudsed maabaarid, kus hinnad olid soodsad ja neiud lahked. Mõistagi oli alati väike võimalus kohalikelt jorssidelt peksa saada, aga algajaid elukunstnikke see teadmine ei seganud.

Võiks ju eeldada, et mul on oma diskoajast kaunid mälestused, aga ei ole. Tegelikult polegi neid mälestusi eriti, sest meie kambas oli ainukene õnnetu, kes pidudel kaine peaga ringi käis, kutt, kel auto oli, ja see kutt polnud mina.