«Kui on väljas suurem torm, siis hoiavad välimisi aknaid koos hiljem pandud sisemised aknad,» räägib Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats ja piidleb mõtlikult kiriku katkisi klaasruute. «Kui sisemisi aknaid ei oleks, oleksid välimised tuule ja õhu survel ammu-ammu maha pudenenud.»

Õpetaja oskab ka kirikust väljumata öelda, kui tõusnud on läänetuul: siis hakkab küünlaleek kirikus lehvima nagu lipp. Akende kaudu kaob soojus. Aknad ei pea tuult ega müra. Esteetilisest küljest pole mõtet kõneldagi. Praats nendib, et asi on pakiline, pakilisuse aga tingib praktilisus.