Vaba mõte ⟩ Kas «Valgeid roose» saab?

Üllar Priks Foto: Erakogu

Ma ei osanud veel vist korralikult kõneldagi, kui tahtsin juba hirmsasti muusikuks saada. Kui sugulaste juures pika laua pidusid peeti ning onudel ja tädidel aja liikudes huvitav tuju peale tuli, oli lootust, et toanurgas mustast kunstnahast kohvris nukrutsev punane Weltmeisteri akordion päevavalguse kätte kougitakse. Ootasin seda hetke innukamalt kui jõuluvana.

Kas teate, kes on tõeline härrasmees? Tõeline härrasmees on see, kes oskab akordionit mängida, aga ei tee seda kunagi. Minu suguvõsas polnud keegi seda mõistukõnet kuulnud ja seepärast haarasid akordioni ilma igasuguse häbitundeta sülle ka need elukunstnikud, kes suutsid sealt vaevu paar-kolm akordi välja võluda. Seepärast oli minu lapsepõlvepidude repertuaar võrdlemisi primitiivne ja oma kohmakuses isegi tiba tragikoomiline. Seda muidugi retrospektiivis. Kusagil seal möödunud sajandi kaheksakümnendate esimeses pooles oli see minu meelest ülim meelelahutus ning kõik, kelle sõrmed vana Weltmeisterit puudutada said, olid õnnesärgis sündinud.