R, 9.12.2022

Mihkel Servinski: aeg tiksub tõepoolest halastamatult

Mihkel Servinski
, sihtasutus Pere Sihtkapital juhatuse liige
Mihkel Servinski: aeg tiksub tõepoolest halastamatult
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Mihkel Servinski.
Mihkel Servinski. Foto: Elmo Riig

VILJANDI linnavolikogu esimees ja riigikogu liige Helmen Kütt kirjutas 19. aprilli Sakalasse arvamusloo pealkirjaga «Aeg tiksub halastamatult». Selle eest väärib ta minu arvates tunnustust. Lugu räägib Eesti olulistest probleemidest nagu hoolekandekohtade kättesaadavus, elanike toimetulek, sealhulgas lastega perede toimetulek, vaesus ning hinnatõus. Nendele pakutakse ka lahendusi. Kas need on piisavad, on muidugi omaette teema, aga kindlasti on need sammud õiges suunas ja kui ei astuta esimesi samme, pole võimalik astuda ka järgmisi.

Täiesti eraldi teema on ressursside ehk siis raha leidmine kirjeldatud probleemide lahendamiseks. Selle küsimuse saab eelkõige lahendada riigikogu eelarve ja otsuste kaudu. Unustada ei tohiks kohalike omavalitsuste rolli probleemide lahendamisel. Küllap on Viljandi linnavalitsuselgi võimalusi näiteks Viljandi elanikele hooldekodukohtade kättesaadavuse parandamiseks.

Loodetavasti tõusevad Helmen Küti loos kirjeldatud probleemid lähiajal taas arutelude objektiks ja jõuavad lahendusteni nii seadustes kui ka erinevate eelarvete ridades. Alljärgnevalt pakun omalt poolt mõned mõtted, mida otsuste tegemise juures oleks mõistlik arvestada, ning puudutavad need lastetoetuse teemat.

HELMEN KÜTIL on õigus: kriisidest ja sõjast räsitud maailmas pole kindlust, et lastega pered hakkama saavad. Võib-olla on õigem öelda, et kindlust on vähem kui varem. Piisavalt kindlust ega kindlustunnet polnud ju ka enne viimase aja kriise. Mis võiks seda suurendada?

Kindlasti teadmine, et kui häda on käes, tuleb riik või omavalitsus sulle appi. Loo kontekstis siis esimese ja teise lapse toetuse tõstmise kaudu, mis realiseerumise korral oleks protsentides märkimisväärne. Veelgi rohkem suurendaks kindlustunnet, kui toetuste tõstmine poleks ainult ühekordne samm, vaid sellest kujuneks süsteemne protsess läbi toetuste iga-aastase indekseerimise. See aitaks luua kindlustunnet, et riik hoolib lastest pidevalt. Kuuldavasti ringleb indekseerimise mõte ka riigikogu koridorides. See väärib toetamist. Millise valemiga indekseerimist täpselt teostada, on juba arutelude teema.

Helmen Kütil on õigus, et esimese ja teise lapse sünnita ei saa sündida kolmandaid ja enamaid lapsi. On õigus selles, et esimese ja teise lapse toetuse tõstmine tõstab kaudselt ka kolme ja enama lapsega perede sissetulekut. Samas tekitab selline lähenemine paratamatult paljudes küsimuse, mille poolest on kolmandad ja neljandad lapsed justkui halvemad, et nemad eraldi toetuse suurendamist ei vääri. Tegelikult võiks sellisest toetuste jagamisest välja lugeda, nagu poleks lasterikkad pered Eestis oodatud, ning kindlasti tuleks eraldi läbi kaaluda ka lasterikaste perede toetamise süsteem.

Helmen Kütt nendib, et kõike korraga ei jõua ning paratamatult tuleb asjad tähtsuse järjekorda seada. Pole põhjust vaidlustada mõtet, et prioriteete seades tuleb vaadata inimese elukaart tervikuna, ning ei tohi unustada, et hädas inimesed ei jõua lõputult oodata. Samas ei maksa unustada, et Eesti Vabariigi kõige olulisemad eesmärgid on rahvahääletusel vastu võetud 28. juunil 1992 ning üks neist on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selle täitmiseks on vaja hulka eeldusi, millest üks on eesti keele ja kultuuri kandjate olemasolu. Inimeste olemasolu. Ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu, on tagada keele ja kultuuri kandjate olemasolu läbi aegade, kui meie peredesse ei sünni ka kolmandaid, neljandaid ja enamaidki lapsi. See on emotsioonide ja poliitikata fakt.

KUI EESTI riik annab justkui vihjamisi mõista, et lasterikkad pered ei ole väga teretulnud, on üsna kindel, et on vaid aja küsimus, kui peame nentima, et põhiseaduses olevat sihti pole võimalik täita. Siit minupoolne ettepanek, et sotsiaaldemokraadid kaaluksid uuesti võimalust kolmandate, neljandate ja ka enamate laste toetuste suurendamiseks. Arvestades asjaolu, et lasterikastes peredes on vaesusrisk suurem kui väikse laste arvuga peredes, on mõistlik kaaluda ka seda, et kolmandate, neljandate ja enamate laste toetust suurendataks isegi rohkem kui esimese ja teise lapse toetust. See ei oleks minu arvates esimese ja teise lapse väiksem väärtustamine, vaid kõikide laste võimaluste võrdsustamine.

Helmen Kütil on õigus, et aeg tiksub halastamatult. Praegu on veel võimalik protsesse mõjutada nii, et eesti keele ja kultuuri kestmajäämise soov poleks vaid unelm.

Märksõnad
Tagasi üles