/nginx/o/2022/04/25/14508108t1h6a4e.jpg)
Sugugi harva ei tule ette, et ühe lavastuse sisu, tutvustuse või järelkaja puhul kasutatakse kokkuvõtvat sõnapaari «inimeseks olemine». Seda ei saa ka otseselt trafaretsuseks nimetada – on ju inimene teatrivõrrandi lahutamatu osa.
Samuti kuulub inimesekäsitlus usutavasti teemade hulka, mis kuigi kiiresti ei ammendu. Nii räägib ka Ugalas esietendunud Ringo Ramuli lavastus «Üle oma varju» just nimelt inimeseks olemisest ja seda viisil, mis ennast sugugi ammendanud pole.
Teostus ja vorm
Kui püüaks selle lavastuse sisu võimalikult lihtsakoeliselt kokku võtta, jõuaks ringiga tagasi selle loo pealkirja juurde. Vaadeldakse tõepoolest inimeseks olemise seda külge, mida tihti endale tunnistada ei taheta – inimesena soovime (peaaegu) alati olla oma praegusest minast parem, edukam, õnnelikum ehk teisisõnu hüpata üle oma varju. Nauditavaks teevad vaatamiskogemuse aga lavastuslik teostus ja vorm.
Teema asetub sellesse kombinatsiooni täpselt nii sobivalt, et lubab oma relevantsusega keskenduda eeskätt vormile, pakkudes vaatajaile siiski ka sisulist mõtteainet. Lavastusse on peidetud suurel hulgal teema- ja küsimusepüstitusi, mille tulemusena on see piisavalt nõudlik, et köita, kuid mitte nii keeruline, et käega lüüa.
Seejuures tasub tänulik olla autor Paavo Piigile, kellele on koostöö Ugala teatriga esmakordne. Piigi esimesest tulemisest nähtub, et publikut ta ei alahinda. Eluline ja esmapilgul lihtne teema on teatrielamuse nimel keeratud kõige paremas mõttes pea peale ning tänu sellele sobib see vormiga ideaalselt kokku. Piigi näidend pakub uusi aspekte (enese)petmisele, valetamisele ning seisundile, mida oleme harjunud nimetama sõnaga «õnn».
Lugu keskendub kolmele mehele ja neljale tabletile ning ometi ei ole selle kõige keskmes mõnuained. Ajatuses ja tänapäevasuses saab kokku ihalus teiste inimeste heakskiidu järele – kuulugu need inimesed siis pereliikmete hulka, kohalikku linnakommuuni või üldiselt maailmakodanike sekka. Ümberkaudsete petmise tulemusena saavutatakse õnn, mis võib aga olla ajutine või hoopiski näiline.
Uued tähenduskihid
Teema on kahtlemata oluline ja muret tekitav, ent paras kogus huumorit, lusti ja naudingut näitlejate mängus loovad tasakaalu ning põrgatavad vaatajat morbiidsuse ja lõbu piiride vahel. Nii ilmub ühel hetkel publiku ette toretsev maskott, kes meenutab oma olekuga telepoissi, kuid see armas mulje mõtestatakse ehmatava äkilisusega ümber.
Kui tavapäraselt räägitakse kellekski teiseks kehastumisest teatri või identiteedivarguse kontekstis, siis «Üle oma varju» suudab sellelegi uusi tähenduskihte anda. Huvitav, kumb on lihtsam, kas petta ennast või teisi? Kui teiste petmise halvim tagajärg on vahelejäämine, siis millised tagajärjed on enesepettusel? Kas ennast pettes on üldse võimalik õnnelikuks saada? Või on sellisel juhul ka õnn ise pettus?
Nauditavaid tähenduskihte lisavad lavastusele tabavad sümbolid, millest enim hakkavad silma eriilmelistest ustest koosnev lavakujundus ja punane värv. Kõrv võib aga tabada hoopis tilkumise heli. Sümbolite kooslus areneb ja omandab kollektiivse tähenduse etenduse kulgedes, jõudes haripunkti üheskoos süžeega.
Ühiskonnas, kus vohab pandeemia ning tähelepanuväärseteks jututeemadeks on saanud meditsiin, ravimid ja farmaatsiatööstus, näib igati kohane tõmmata paralleel ravimi mõju ja inimese funktsioneerimise vahele. Platseebo või mitte, õnne ja rahulolu küsimus taandub viimaks siiski inimestele. Mõne valu vastu saab võidelda ainult armastuse ja hoolega. Isegi siis, kui need on vaid pettus.