Veri, ei mingit kahtlust!

Doonorid võivad verd loovutada iga kahe kuu tagant. Selle ajaga jõuab vajalikus koguses eluseerumit taastuda. Foto: pixabay.com

Räägitakse, et just neist arstitudengitest, kel verd nähes pilt virvendama hakkab, saavad tulevikus parimad meditsiinitöötajad. Igatahes on fakt see, et mitte igaüks ei suuda tüüneks jääda, kui tema silme all mõni elusolend natuke katki läheb. Sellepärast ei kipu ka kõik muidu empaatiavõimelised inimesed doonoriks. Need aga, kes regulaarselt verd loovutamas käivad, on justkui väikest viisi kangelased.

Mina olen oma tahtest sõltumata verega kokku puutunud omajagu. Eriti tihedalt just noores eas. Küll on ennast jalgrattalt ribadeks kukutud või ohtlikke vidinaid näperdades lõhki rebitud. Üleliia meeldivad pole need elamused olnud, kuid minestama pole ka sundinud. Nüüd, täismehena, olen ettevaatlikum ja mõistagi laisem. Seetõttu on suurem osa ajast möödunud veriste vigastusteta. Saatusel on aga omad plaanid ja keerdkäigud. Heategevusliku veresaunani juhatas mind just tema kondine sõrm. Laske ma pajatan.