Helmen Kütt: aeg tiksub halastamatult ja hädas inimesed ei jaksa lõputult oodata

Helmen Kütt, Viljandi linnavolikogu esimees ja riigikogu liige (SDE). Foto: Elmo Riig

INIMESTE südames on juba teist kuud Ukraina sõda koos oma õuduste ja mõõtmatute kannatustega. Kremli kuritegeliku režiimi tegevus on muutnud oluliselt ka Eesti julgeoleku seisu ja suurendanud meis kõigis ohutunnet.

Ajad on rasked ja uusi katsumusi palju, aga see ei tähenda, et tegelema ei peaks sotsiaalkaitse valupunktidega. Iseäranis just kriisis, mis probleeme võimendab, on riigi kohus aidata neid, kes on raskustes. Ja abivajajate puudust Eestis ei ole. Ühiskond on juba pool aastat elanud hinnatõusude pöörises, millele sõda on hoogu juurde andnud ja mille lõppu ei ole näha. Inimesed on olnud silmitsi ränkade kütte- ja elektriarvetega, nüüd on suureks katsumuseks saanud toiduainete kallinemine. Eesti Panga kevadprognoosi kohaselt tuleb hinnatõus sel aastal 10,2 protsenti, majandus kahaneb 0,4 protsenti ning töötuse määr on 6,7 protsenti.

ENAM KUI kümme aastat on oodanud oma järge hooldekodukoha kättesaadavuse probleem. Selle ülivalusa küsimuse on hinnatõusud veelgi teravamaks muutnud. Siin on vajalik leida võimalikult kiire ja inimlik lahendus. Riik ei tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas järjest enam on nii eakaid kui nende lähedasi, kellele hooldekodu hind käib üle jõu. Selline olukord "toodab" juurde ka omastehooldajaid, kes mitte soovi töölt lahkuda ja koju jääda, vaid on sunnitud seda tegema.

Omavalitsused aitavad, nii nagu suudavad, kuid kahjuks sellest ei piisa ja lisaks on pakutava abi maht Eesti eri kohtades väga erinev. Aeg tiksub halastamatult, hooldust vajavatel inimestel ja omastehooldajatel on lahendust tarvis nüüd ja kohe, nad ei jõua veel aastaid oodata. Aprilli alguses teatas sotsiaalkaitseminister riigikogu ees, et eesmärgiks on alles 2024. aastal minna "üldhoolduses komponendipõhisele rahastamismudelile". Küsimustele vastamise voorus ta siiski tõdes, et tema soov on, et see juhtuks aastal 2023.

Sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt püüdnud ellu viia põhimõtet, et abivajajatele oleks vajadusel tagatud koht hooldekodus nende enda pensioni eest. On selge, et oma kodu on elamiseks kõige parem paik ja igal omavalitsusel tuleb vajalike teenustega seda inimeste soovi toetada, aga kahjuks ei ole tervisemurede tõttu mitte kõigi vanaduspõlv selline, mis lubaks koju jääda, ning vaja läheb hooldekodu tuge.

Meie ettepanek näeb ette, et hooldekodu kliendi omaosaluse maksimaalne suurus on 90 protsenti pensionist ning pensionist puudujääva osa tasub riik koostöös kohaliku omavalitsusega. Tegu on sellesama "komponendipõhise" rahastusega, millest räägib ka valitsus.

Koalitsioon hääletas meie muudatuse 6. aprillil riigikogus kahjuks maha, aga me võitleme edasi.