Vaba mõte ⟩ Ma ei taha rääkida sõjast

Üllar Priks Foto: Erakogu

Väiksena vaatasin ma kriminaalselt palju kõikvõimalikke lööma- ja sõjafilme. Küllap poleks ma seda omal algatusel teinud, aga isa oli idamaistest võitluskunstidest ja ühe käega vabalt kuulipildujat käsitsevatest superkangelastest haaratud. Kui tal juhtus vaba õhtu olema, võis meid leida kohalikust videokinost punnis silmadega paugutamisele ja täristamisele kaasa elamas.

Loomulikult ei tulnud paps selle pealegi, et leidub ka maailma alles tundma õppivale noorele hingele sobilikumaid linateoseid. Aga kohe kindlasti ei olnud tema eesmärk oma järeltulijas kiskjat äratada. Põhjus oli lihtsalt selles, et ta oli sündinud 1950. aastal. See tähendab, et kuigi võõrale võimule alludes, oli kogu tema teadlik elu möödunud rahu ajal. Päris sõda polnud ta kunagi kogema pidanud ja nii oli filmides sündiv lihtsalt efekte ja tulevärki täis meelelahutus. Keegi ei saanud ju päriselt surma ning kaskadööride kriimud ja muhud olid kõik kenasti kinni makstud.