«Ukuaru» tuleb Ugalasse

«Kui avastame teatris, et on ka teisi eestlasi, kes naeravad või nutavad või näevad asju samamoodi kui meie, tekib ühtsuse ja koos olemise tunne, ühe rahva tunne.» Madis Kalmet Foto: Elmo Riig / Sakala

Madis Kalmet alustas Ugalas «Ukuaru» proove. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani esimesel köitel, mis käsitleb Teist maailmasõda ja sellele eelnevat aega. Lavastaja nimetab seda oodiks naisele, eesti rahva kestmisele ja armastusele.

Madis Kalmet, vaatasin hiljuti Leida Laiuse «Ukuaru» filmiversiooni üle. Ei saa salata: tugev, ajaproovile hästi vastu pidanud lugu.

Kui võrrelda filmi ja romaani, siis viimane on muidugi rikkam ja mitmekihilisem. Arvestades seda, mis ajal film tehti, on loomulik, et see kandis ideoloogilist pitserit. Ehkki Leida Laiusel õnnestus vältida must-valgeid hinnanguid, ei saanud paljut sellel ajal ikkagi filmi panna. Nüüd on meil lavastuses vabamad käed.

Romaan on tõesti võimas. Lugedes olin lausa vapustatud selle jõulisusest ja karakterite sügavusest. Võiks isegi öelda, et Veera Saare «Ukuaru» esimene osa, Minna ja Akseli saatuse lugu kannatab välja võrdluse Põhjamaade võimsate romaanikirjanike Knut Hamsuni ja Olav Duuni, Frans Eemil Sillanpää või meie enda Tammsaare teostega. See üllatas mind!

Muide märtsis saame tähistada Veera Saare sajandat sünniaastapäeva, see lavastus on teatri kummardus temale.

Lavastus tuleb romaani esimese osa põhjal.

Jah, teine osa käsitleb juba nõukogude aega ning on kirjanduslikult lahjem. Minna on arhetüüpne naisekuju ning tema saatus on võimas. Lavastus on ood naisele, eesti rahva kestmisele ja armastusele.

Romaani esimene osa jutustab Eesti aja lõpust, mil nende armastus algab, ning jõuab välja riigikorra muutumiseni ja Teise maailmasõja mullistusteni. Põhiline tegevus toimub esimese vabariigi aegu.

Ma ei tahaks filmiga väga palju paralleele tõmmata, aga huvitav seik oli see, et Ugala koridoris jalutas mulle just äsja vastu filmis Minnat kehastanud Elle Kull. (Kulli tõi Ugalasse peagi esietenduv draamakomöödia «Kalmistuklubi», milles tema kanda on üks keskne roll.) Kas ta on vahel ka «Ukuaru» proovisaali sisse piilunud?

See on tähendusrikas seos! Olen seda materjali lavastama hakates avastanud põnevaid märke ja seoseid, mis Ugala ja «Ukuaruga» kokku kõlavad. Üks on kindlasti see, et samal ajal liigub siin majas ka Filmi-Minna.

Meil mängib Minnat Carita Vaikjärv. Elle Kull pole meid küll veel vaatamas käinud. Arvan, et tal on väga tihe proovide aeg ning ta tegeleb oma rolliga.

Kas algusjärgus prooviperiood võimaldab öelda, kuidas nooremale näitlejapõlvkonnale «Ukuaru» ajastu omaks saab? Või on materjal nii universaalne, et aeg ei mängi erilist rolli?

Arvan, et «Ukuaru» räägib inimsaatustest ja õnne otsimisest. Oma tee leidmise ja oma maailma loomise teema on kindlasti universaalsed. Armastus on igavene teema.

Praegu käib elav arutelu maaelu võimalikkuse üle. Mingis mõttes haakub «Ukuaru» kenasti ka sellega.

See on looduslähedane lugu. Me kõik tajume, et maapiirkond kipub tühjaks jääma. Maal nagu polekski midagi teha. Ei ole tööd ja ei ole kultuuritarbimist, mis võimaldaks inimestel ennast maal hästi tunda.

Võib-olla loob looduse keskel kulgev lugu maale ja metsale lähemale minemise tunde. Meile, eesti rahvale on see olnud läbi aegade omane, oleme alati olnud maa- ja metsausku.

Enne kui saime eestlasteks, kutsusime end ju maarahvaks. Nii et oleme metsausku maarahvas!

Ugalaga pole teie tee vist suurt ristunud.

(Muigab.) Oma esimese lavakogemuse sain tõtt-öelda Ugalas. Mängisin Moliere’i «Don Juanis», mille lavastas Lembit Peterson. Meie, lavakunstikateedri üheksas lend, tegime Ugala vanas majas oma diplomilavastuse.

See oli aastal 1980, nii et siis (arvutab) 32 aastat tagasi! Laias laastus kolmkümmend aastat tagasi tegin siin noore lavakunstikooli tudengina oma esimese rolli päris teatri laval. Olin don Carlos, Elvira vend, kes tahtis õe eest kätte maksta

Lavastajana on «Ukuaru» mul Ugalas tõesti esimene töö.

Kui palju te Ugala praeguste tegemistega kursis olete?

Rohkem olin kursis siis, kui olin noorem ja elavama teatrihuviga: täis vaimustust ja jaksu vaadata teiste teatrite etendusi. Ugalas käisin palju pärast uue maja valmimist, kui trupp oli suuresti uus ja Jaan Tooming tegi siin oma võimsad lavastused.

Hiljem... Jah, eks ma ole muutunud vanemaks ja tuimemaks. Kui teed ise teatrit, ei viitsi õhtul enam seda vaatama minna. Pika proovipäeva järel erilise hasardiga enam teatrisse ei kipu.

Kui Tallinnas mõnda huvitavat lugu mängitakse, lähen kohale küll.

Paljudel välismaalastel on raske uskuda, et Viljandi-taolises napilt 19 000 elanikuga linnas tegutseb kutseline teater.

Sama kehtib Rakvere kohta. See tundub tõesti uskumatu. Eesti rahvale on see luksus. Teisalt jälle: laulu- ja mänguseltsidest ju Eesti algaski.

Eestlased on teatrit alati armastanud ja omaseks pidanud. See on nende lemmikkunstiliik olnud vaata et läbi aegade. Seda tõestab tohutu huvi, mida tuntakse vabaõhuetenduste vastu: suviti mängitakse lausa sadades kohtades. Imestan, kuidas küll publikut jagub.

(Mõtlikult.) Rahvale on teater tähtis. See on vana tõde. Ehk annab hingele midagi tähtsat kokkupuude elava näitlejaga, sama kogemuse tunne.

Miks inimene armastab teatris käia? Ta saab seal teistega kuidagi ühtseks nagu laulu- ja tantsupidudel. Olgem ausad, ega me üksteisel eriti sageli külas käi — vähemalt mitte suurte seltskondadena.

Eks see ole kiirus, mis segab.

Kui avastame teatris, et on ka teisi eestlasi, kes naeravad või nutavad või näevad asju samamoodi kui meie, tekib ühtsuse ja koos olemise tunne, ühe rahva tunne. Nii võibki inimene avastada, et meid on rohkem kui ainult tema.

Paremal juhul jõuab saalis hõljuv energia lavale ning sealt taas saali.

See ongi vastastikune. Lavaenergia sütitab saali. Jõu ülekandmine on teatri põhiline seadus. Üks pool käivitab teise, teine annab topelt tagasi.

TEOS
«Ukuaru» autor Veera Saar sündis 1912. aasta 28. märtsil Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külas. 1919. aastal opteerus perekond Eestisse.
• 1969. aastal ilmunud romaani põhjal tegi Leida Laius 1974. aastal samanimelise populaarse mängufilmi. 1970. aastal pälvis Veera Saar «Ukuaru» eest Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. Ühtekokku on see preemia määratud talle kolmel korral.
• Ugala «Ukuarus» mängivad Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro ja Andres Oja. Esietendus on 21. aprillil suures saalis. Dramatiseeringu autor on Triin Sinissaar, lavastuse kunstnik Mae Kivilo.
Allikas: Ugala