Vaba mõte ⟩ Kord peab majas olema

Lapsepõlve filmide ja raamatutega on mul eriline ja hell suhe nagu ilmselt väga paljudel. Mul on eredalt meeles lohutamatu nutuhoog, mis mind kuue-seitsmeaastaselt «Lõvi­kuninga» filmi vaadates tabas. Mõni aasta hiljem koperdasin vapustatuna mööda Viljandi Lossi tänavat Rubiini kinost kodu poole, ripsmed jäätunud pisaraid täis ja seljataga «Titanicu» suurelt ekraanilt nägemine. See oli üleüldse mu elus teine kord, kui ma kinno sattusin (seda kutsutakse vaesuseks, mu sõbrad), olin sinna läinud üksinda ning tagantjärele tarkusega võib öelda, et olin sellise südantlõhestava filmi jaoks liiga noor ja liiga õrnahingeline. Või kas ikka olin? Äkki hoopis avardas see mu hinge ja vaimu? Andis teadmise, et ka kangelastele pole alati õnnelikku lõppu ette nähtud?

Raamatud muidugi lähevad veel sügavamale hinge, sest ärkavad su peas ellu. Kangesti tahaks öelda, et tänapäeval enam häid raamatuid kirjutada ei mõisteta, aga tegelikult olen hoopis ise vanusega tuimaks muutunud, kalestunud, luitunud, nii et suurt miski ei avalda enam erilist mõju.