Ditmar Martinson: autolinn Viljandi?

VIljandi lossimäed ja rippsild. Pilt illustratiivne Foto: Marko Saarm

LINNAVOLINIK Tõnis Tulp on viimastel päevadel visanud õhku mitu Viljandi autoliiklust puudutavat teemat. Ma tänan teda selle eest. Proovin neidsamu küsimusi valgustada siiski ka teise nurga alt.

Inimeste suhtumine autosse on arusaadavalt väga erinev. Mõnele on see kultusobjekt, mõnele pole iga päev üldse vajalik. Enamikule meist on auto lihtsalt tarbeese. Paraku see tarbeese, nagu Tulp ütleb, taskusse ei mahu.

Nagu Tulp nendib, on Viljandi vanalinn ja ordulinnuse varemed tõenäoliselt tähtsaimad turismiobjektid, mida siin uudistamas käiakse. Mulle jääb siiski arusaamatuks, miks need peavad olema autoga ligipääsetavad. Miks me tahame oma linna suurimat turismiväärtust peita autokihi taha?

VILJANDI vanalinna tänavavõrk on rajatud inimese mõõtkavas, hobukaariku mõõtkavas, mitte maasturiga-treppi-mõõtkavas. Ma arvan, et selle väärtuse hoidmiseks tuleb vanalinna parkimist hoopis väga hoolikalt planeerida, mitte lasta sel kontrollimatult vohada. Erandiks olgu need, kes päriselt peavad autoga lähedale pääsema, näiteks liikumisraskustega isikud ja vanalinna elanikud.

Juhin tähelepanu, et ka strateegiliselt on linna huvides, et külalised ei sõidaks autoga lossivaremetesse ja siis sealt minema. Kui nad pargivad kaugemal, on neil suurem võimalus avastada ka teisi vaatamisväärsusi, samuti kohvikuid ja galeriisid. Näha rohkem Viljandit ja jätta siia rohkem raha. Nii et selline lähenemine on ka turismi arendus.