Tõnis Tulp: Viljandi põhjaväila idee tuleb kalevi alt välja võtta

Leola tänava ja Paalalinna ühendamine pandi ka eelmisel aastal linna kaasa eelarve hääletusele. Foto: Elmo Riig

VANARAHVAS küll ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm... Nojah, las see praegu jääb. Aga üks linnaehituslik "vana asi" Viljandis lausa nõuab enda meeldetuletamist ja elluviimist. Nimelt põhjaväila idee koos oma igati loogilise lahendusega.

Aga alustame siiski algusest.

VILJANDI ON teatavasti linn, mille Valuoja org jagab kaheks üpris võrdseks osaks. Neid osi ühendavad omavahel ainult kolm liiklusarterit – Reinu tee, nõndanimetatud Ugala viadukt ja Valuoja viadukt. Olgugi Viljandi elanike arv iseseisvuse taastamise järgsete aastate jooksul kahanenud vähemalt viiendiku võrra, on see linn koduks rohkem kui 16 000 inimesele ning nende liikumiseks kahe suure linnapoole vahel on kolmest võimalusest ilmselgelt vähe. Ei saa ju ometi tõsiselt võtta soovitust liikuda Männimäelt, ringteeäärsest ettevõtluspiirkonnast, Kevade tänava asumist või Paalalinnast kesklinna ja tagasi Jämejala kaudu või ümber Viljandi järve.

Seepärast algas juba möödunud sajandil lisaühendusteede üle poleemika ning 2004. aastal päädis see lausa tehnilis-arhitektuurilise projektiga, mis nägi ette Kauge tänava lõpuosa Tallinna ja Leola tänava ristumiskohaga ühendamist tänavajupi ja maanteesilla abil. Tookord seda, tõsi küll, veel niiviisi ei nimetatud, aga selle mõte oli jagada kahe linnapoole vaheline liiklus kolme asemel nelja võimaluse vahel – seda enam, et see neljas võimalus annaks võimaluse ka transiitliikluseks linna põhjapoolsest osast ringteele läbi Paalalinna.

Paraku on kõnealune idee ja projekt juba 18 aastat kalevi all olnud ning seda pole isegi linna praeguses arengukavas. Milles siis on asi?