R, 9.12.2022

Ando Kiviberg: Ukraina ründamise taga on inimsusevastane ideoloogia

Ando Kiviberg
, Viljandi linnavolinik Eesti 200
Ando Kiviberg: Ukraina ründamise taga on inimsusevastane ideoloogia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ando Kiviberg (Eesti 200).
Ando Kiviberg (Eesti 200). Foto: Elmo Riig

27. MÄRTSIL möödus 20 aastat Tallinnas Lilleküla staadionil asetleidnud ajaloolisest jalgpallimatšist Eesti ja Venemaa koondise vahel. Mäletatavasti võitis selle põhimõttelise mängu Eesti tulemusega 2:1. Kuid mitte selle lahingu skoorist ei tahtnud ma rääkida.

Tol päeval juhtus Lillekülla staadioni tribüünidel midagi tähelepanuväärset ja märgilist. Midagi erakordselt nahaalset ja provokatiivset, mis jäi paljudele eestlastele silma ja mällu. Vene fännisektoris rulliti mängu ajal lahti tohutu suur venekeelne loosung "Xозяева вернулись!" ("Peremehed on tagasi jõudnud!") ja et sõnumi sisu oleks siinsele auditooriumile arusaadav, võeti välja ka Eesti NSV lipud.

Me tahtsime seda pidada osa Vene fännide huligaansuseks (kus neid jalgpallihuligaane siis ei leiduks?), kuid meie sisejulgeolekuorganid tegid peagi kindlaks, et see provokatsioon oli Venemaa võimuladvikuga kooskõlastatud ja mõeldud esimese ähvardava sõnumina Eesti inimestele: me tuleme peagi ja lööme teil siin korra majja!

Kas keegi pani tähele, et keegi meie venekeelsetest kaasmaalastest, keegi meie venekeelsetest poliitikutest oleks sellise käitumise hukka mõistnud?

See 2002. aasta 27. märtsi vahejuhtum oli esimene nii avalik ja nii hästi meelde jääv.

IGA AASTA 9. mail olid Tallinnas Tõnismäel pronkssõduri juures kogunenud vene keelt kõnelevad inimesed – esialgu pigem väga eakad. Meenutanud, mälestanud, laulnud omakeskis mõningasi rindelaule, võtnud ehk klaasikese langenute mälestuseks. See oli olnud igati mõistetav ning eestlased olid sellesse suhtunud kui täiesti loomulikku nähtusse. Siis aga käivitati Venemaal Suure Võidu hüsteerilis-religioosne propaganda ning Tõnismäele hakkas igal aastal üha rohkem ilmuma nooremapoolset rahvast – Nõukogude Liidu ja isegi tsaariaegsete marurahvuslike lippude ja ähvardavate loosungitega. Langenute mälestamise üritusest sai aegamööda revanšistlikest meeleoludest kantud ja peremeeste naasmisega ähvardav usuhulluslik talitus.

Ma ei mäleta, et ükski meie venekeelne ühiskonnategelane oleks kordagi nende arengute üle muret avaldanud või neid hukka mõistnud.

AASTA-AASTALT muutus 9. mai vaatemäng aina väljakutsuvamaks. Kuni ükskord, 2006. aastal otsustas Jüri Böhm minna 9. mail Tõnismäele Eesti lipuga. Ta oli, muide, oma aktsiooni enne politseiga kooskõlastanud. Kogunenud isamaasõja mälestajad hullusid Eesti riigilipu nägemisest sedavõrd, et tormasid Böhmile ja tema kaaslastele kallale. Eesti ajakirjanduses puhkes aga diskussioon, kas oli ikka tarvis provotseerima minna. Mis juhtus aasta hiljem, seda teame kõik.

Nii mõnigi arvamusliider leiab veel nüüdki, et pronkssõduri äraviimine oli suur ja ühiskonda lõhestav viga. Ent võttes arvesse teadmisi, mis meil praegu on, ei olnud Eestil toona minu arvates teist võimalust. Olnuks suur viga see tegemata jätta. Lõhe oli ühiskonnas olemas juba enne ning selle lõhe tekkimise nimel on Venemaa Föderatsioon sihikindlalt ja kindlale ideoloogilisele alusele tuginedes tegutsenud president Putini võimuletulekust alates. Ta ei ole seda kunagi varjanud ning on rääkinud Venemaa eesmärkidest avalikes esinemistes lahtise tekstiga. Ainult et Lääs pole tahtnud kuulda.

NEID NÄITEID tõin siin selleks, et illustreerida Venemaa riikliku ideoloogia- ja propagandasõja eskalatsiooni ja toimimist meie endi nahal. Kuid kõiki niisuguseid ja jõhkramaidki võtteid on Putini Venemaa rakendanud süstemaatiliselt üle kogu endise "sotsialismimaade" piirkonna, tegelikult üle kogu maailma.

Usun, et me kõik oleme kuulnud venelaste suust mõttekäike stiilis "Putin tõstis Venemaa taas põlvilt jalgele", "Venemaal ja vene rahval on maailma ajaloos eriline, müstilis-mütoloogiline roll" ning "Venelased tahavad, et muu maailm neid kardaks, sest siis on nad sunnitud Venemaad austama".

Ukrainale kallaletungimiseni viis seesama ideoloogiline veendumus, millel põhineb praeguse Vene režiimi väljakutse vabale maailmale. See on vene fašistlikul imperialismil, suurvene šovinismil ja Kremli võimusüsteemi abil väljaarendatud praegusel Vene õigeusu kiriku mõjul.

Kõnealune ideoloogia põhineb mitme tänapäeva mõtleja, näiteks Karaganovi, Šedrovitski ja Dugini kirjutistel ning kannab nime "Russki Mir" ehk "Vene maailm" või "Vene rahu", kuidas keegi parajasti tõlkida soovib. Ideoloogia peamised teesid on, et inimkonna elu võiks rajaneda vene patriarhaalsel, isa kuju mudelil, mis tugineb vene õigeusu kaanonitele. Üksikisiku vabadused ja õigused tuleb kõrvale heita. Vene keel ja mõttelaad peavad saama maailmas valitsevaks. Ning seepärast tuleb kõik maailma vene keelt kõnelevad inimesed teha Venemaa alamateks, territooriumid, kus nood elavad, liita Venemaa Föderatsiooniga ja ülejäänud rahvad venelastele allutada.

VENEMAA agressiivsuse taga on niisiis nägemus enese äravalitusest kogu maailma ees. Ja jõuamegi kõige tähtsama küsimuseni, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu. On ilme, et kollektiivne lääs püüab Ukrainas saavutada rahu, inimeste haavamise ja tapmise lõpetamist. See on väga õige ja esmatähtis. Kuid sellega ei ole võimalik piirduda, kui tahame, et Vene fašismist lähtuv vägivallaoht lõplikult kaoks. Lääne eesmärk peab olema "Russki Miri" nime all tuntud ideoloogia rahvusvaheliselt inimsusevastaseks ja seega kuritegelikuks kuulutamine. Ja see peab viima režiimi muutuseni Venemaal. Ei rohkem ega vähem.

Putini väljavahetamisest ei piisa, sest kuritegelikul ja inimsusevastasel ideoloogial põhinev süsteem kestaks edasi. Putin asendatakse järgmise "rahva isaga" ja hiljemalt kümne aasta pärast on meil ukse all uus ja veelgi laastavam sõda. Ainult üheselt inimsusevastase ideoloogia vastu astudes on võimalik Venemaa päriselt denatsifitseerida ja see peab olema Venemaa rahvusvahelisse kogukonda tagasi lubamise vältimatu eeltingimus.

Peab olema. Tegelikkus on aga kardetavasti teine. Need jõud, kes ihkavad võimalikult ruttu business-as-usual-süsteemi juurde naasta, on väga tugevad ning sageli avalikkusele nähtamatud. Meie ainus lootus on, et läänes kerkivad esile liidrid, kes mõistavad "Russki Miri" ideoloogias peituvat kurikavalat ohtu lõpuni ning aitavad vabal maailmal lõpliku võiduni vastu pidada nii, et raudsesse eesriidesse pragusid tekitada ei lase. Ka kõige tillemaid mitte.

Selliste liidrite esilekerkimine sõltub aga meie kõigi ehk siis kodanike valikutest.

Märksõnad
Tagasi üles