Kalle Gaston: kuidas mõtestada sõda?

Kalle Gaston, teoloog. Foto: Erakogu

ÄRKASIME Eesti Vabariigi 104. aastapäeva hommikul uude ja mitte just kuigi meeldivasse reaalsusesse. Ehtne sõda sisuliselt meie ukse all mastaapides, mille sarnast pole nähtud teisest maailmasõjast alates, kolmveerand sajandit.

Kirjutan neid ridu, kui see õudus on kestnud veidi enam kui kuu aega. Kui esimesel sõjanädalal keeldus mõistus toimuvat reaalsusena tunnistamast, siis nüüd olen ehmatusega avastanud, et hakkan mingis mõttes harjuma. Samas miski minus keeldub kategooriliselt uut normaalsust omaks võtmast. Võib-olla vihjab see asjaolule, et me pole loodud probleeme lahendama teisel osapoolel soolikaid välja lastes?

SUHTLEN paljude inimestega ja nii mõnedki ütlevad, et see sõda tundub neile uskumatu, sest käib XXI sajandil, teaduse ja tehnika arengu tipul ning me peaksime juba oskama konflikte tsiviliseeritult lahendada, eriti siin, Euroopas.

Olete ehk isegi kuulnud väiteid, et teaduse ja tehnika kiirest arengust hoolimata pole inimese olemus aastatuhandete vältel karvavõrdki muutunud. Mõistus võib ju areneda, ent emotsioonid, mis on põhimõtteliselt inimeses tegutsevad loodusjõud, tunduvat olevat samad. Osana läänemaailmast suhtume ellu kui lõpmatult kasvavasse ja arenevasse protsessi. Usume, et koos leiutiste ja tehnikaga areneme ka ise. Ometi muutus ühe ööga kümnete miljonite inimeste elu totaalselt, täitudes surma, leina ja hävinguga. Selle asemel, et minna hommikul tööle, kooli või puhkusele, oldi sunnitud võtma dokumendid ja rahanatuke ning suunduma teadmata kuhu, ära pommide ja kaose eest. Mis loeb selle kannatuse taustal enam uhke XXI sajand?