Kadri Paas: kuidas võõrustada "vabastajate" eest põgenenuid?

Kadri Paas Foto: Andra Kirna

2014. AASTAL, mil Kreml võttis jõuga ukrainlastelt ära Krimmi ja alustas verist sõda Ukraina idaosas, tähistati Eestis 75 aasta möödumist suurest põgenemisest.

1944. aasta augustist kuni oktoobri alguseni lahkus Eestis oma kodudest 70 000 – 75 000 inimest. Kogu Baltikumist põgenes läände umbes 300 000 inimest. Nad pagesid Nõukogude vägede, punaarmee pealetungi tõttu. Need inimesed kõigist ühiskonnagruppidest põgenesid eesootava terrori ja surma eest. Neil oli liiga hästi meeles, mis juhtus kõigest ühe aasta vältel 1940–1941, mil Eestis märatsesid "vabastajad": Nõukogude võim koos hävituspataljonlaste ja punaarmeega. "Vabastajad" jäid kauaks meelde, nendega ei soovitud enam kunagi kohtuda.

AASTA 2022. Eesti sünnipäeva hommikul alustas Kreml mitmel rindel täiemõõdulist sõda iseseisva Ukraina vabariigi vastu. Blitzkriegist, välksõjast sai mõne päevaga pikk ja kannatusterohke genotsiid. Nii nagu inimesed 1944. aastal, ei soovi ka Ukraina naised, lapsed ja vanurid enneaegu surra. Ukraina on väga suur riik, pindalalt sisuliselt teine Prantsusmaa. Elanikke üle 44 miljoni inimese.

Selle artikli ilmumise ajaks on Ukrainast surma eest põgenenud üle nelja miljoni inimese. Osa neist, umbes Saue valla jagu inimesi, on jõudnud ka Eestisse. Paljusid on Eestis oodanud sugulased ja sõbrad-tuttavad. Ent omajagu on ka pereinimesi, kelle üks või teine pool on juba varem Eestis töötanud. Surma jalust põgenenud perekonnad on Eestis taas kokku saanud. Hea uudis on see, et ligi 60 protsenti Eestisse jõudnud põgenikest on kõrgharidusega. Samuti on koos emadega Eestisse jõudnud tuhandeid lapsi.