/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
/nginx/o/2022/03/23/14442518t1h9512.jpg)
Viljandi kutseõppekeskuse autoeriala õppuritest on kõige rohkem hinnas plekksepad, keda napsatakse tööle juba koolipingist.
«Heal juhul saame neid kursusele kümme kokku ja lõpus näeb kolme kuni viit,» lausus kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus.
Autoplekksepa eriala mehi ja naisi tuleb sageli töökodadel tikutulega otsida ja kes mõne sellise endale saab, on võidumees. «Tihtipeale juba praktika ajal sõlmitakse tööleping ja vaata, et ikka kooli ära lõpetaks,» rääkis direktor. Ta tõdes, et eks see vajaminev oskus ole, sest autod on tänapäeval läinud järjest keerulisemaks. Ühe sõiduauto juures võib olla koos kuni 30 erinevat metalli ning peab teadma, kuidas igaüht neist keevitada ja töödelda. «See on päris peenike teadus. Need on otsitud töötajad ja neile makstakse päris head palka, kui kooli lõpetavad,» lausus Loodus.
Ülejäänud autoerialadel läheb tema sõnul samuti hästi. Neid on kutseõppekeskuse nimekirjas lisaks auto- ja bussijuhtidele veel nii mõnigi: autotehnikud, -maalrid ja -diagnostikud, lisaks veel sõidukipindade hooldaja ja rehvitehnik.
Tööle nii palju ei jõua
Üks enam nõutud eriala on autotehnik. Neid võeti üle-eelmisel aastal vastu suisa kaks rühma ja üle 30 õppija, kuigi tavapäraselt võetakse 16. Ka õpilaste erialal püsimisega on hästi, sest nagu direktor ütles: kui juba ühel erialal on konkurss, siis sellel väljalangejaid eriti ei ole. «Kaks aastat on peagi läbi ja sellest 30-st on jäänud 24 õppijat,» täpsustas ta.
Kaido Paul, kes on järelteeninduse juht Viljandi Amservis, kes autoeriala õpilastele praktikakohti pakub, nentis, et tublit praktikanti, keda ka tööle võtta, pole siiski lihtne leida.
«Konkurents selles vallas on suur, sest miskipärast ei tule pärast kooli päris paljud oma erialale tööle,» selgitas ta ja lisas, et huvid võivad muutuda pärast kaitseväeteenistust ja samuti kipuvad noored spetsialistid välismaale.
Ka Loodus tõdes, et kuigi õppijaid jagub, ei pruugi lõpptulemus tööpõllul välja paista. «Üldine tase on selline, et iga neljas sellest kolmekümnest on ehk see, keda tööandja kohe ootab, ülejäänud peavad veel töö juures harjutama ja õppima, et neist meistrid saaksid,» rääkis ta.
Praktikast sai töökoht
Nii et kui korralik praktikant silma hakkab, tasub töökojal temast kinni hakata. Sedasi läks ka Viljandi kutseõppekeskuse teise kursuse autotehniku eriala õpilase Ruudi Milleriga, kes mõne kuu eest läks Viljandi Amservi praktikale ja peagi leidis end poole kohaga seal töötamas.
«Oli näha, et ta on peaga poiss ja tunneb huvi iga töö vastu, mis talle määrati. Otsustasime talle pakkuda ka iseseisvat tööd,» lausus Kaido Paul.
See aeg saabuski puhkuste ja koroonaviiruse levikuga. Nii aitas 17-aastane noormees autoesinduse välja kimbatusest, mis muidu oleks töökäte puuduse tõttu võinud tekkida.
Praeguseks on Miller taas koolile pühendunud ning praktika ja ajutise töö aeg on läbi saanud, aga nagu ta ütles, pakuti talle juba ka suveks tööd. Üldiselt on sel erialal tööd leida Milleri sõnul üsna lihtne, kui ise asja jagad ja teised seda märkavad. «Muidu eriti ei saa, kui lihtsalt passid,» lausus ta. Tema tehnikahuvi tekkis pisikesest krossimootorrattast, mille vend talle ostis. Mõni aasta hiljem hankis ta juba suurema krossimootorratta ja automehaanikust venna kõrval hakkas piiluma autokapoti alla. Koolitunnis tänapäeval enam mootorit sedaviisi lahti ei võetagi.
«Remonti sellises vanas mõttes, et teen ise, on üsna vähe järele jäänud,» tõdes ka Tarmo Loodus ja ütles, et põhiliselt õpitakse arvutiga uurima, mis on autol viga, et jupid tellida ja need ära vahetada. «Mootori lahtivõtmist on järjest vähem. Pole nagu põhjust. Eesti statistikagi näitab, et kokku jookseb võib-olla kümme mootorit aastas margi kohta,» rääkis direktor. Eraldi teema on tema ütlemist mööda aga huviring, kus mootoreid lahti võetakse ja vanu Žigulisid putitatakse ning autokrossi võistlustel käiakse.