Hans Väre: Vaikus ei ole kuldne. See võib olla verekarva

«KAS MA ei oleks tohtinud seda pilti teha?» küsis New York Timesi fotograaf Lynsey Addario Sergi Perebõiniselt. Ukrainas Irpinis 6. märtsil tehtud ülesvõttel olid Perebõinise abikaasa, 18-aastane poeg, üheksa-aastane tütar ja neid aidanud vabatahtlik. Nad lamasid paremal küljel, reisikohvrid kõrval, üksteise järel, nagu nad hanereas põgenedes olid läinud, kui Vene mürsu killud neid tabasid.

Addario on kogenud fotožurnalist, käinud paljudes kriisikolletes ja varemgi maailmale tragöödiaid vahendanud. Selle pere hukkumise pildis, millest kiiresti sai üks Ukraina sõja sümboleid ja tõendeid sealsetest sõjakuritegudest, oli aga midagi, mis pani teda endalt mitu korda küsima, kas selle jäädvustamine ja avaldamine oli õige. Kuid Sergi Perebõinis ei kahelnud. «Maailm peab teadma, mis siin sünnib,» ütles ta mõni päev hiljem, hoides käes oma pereliikmete pilte. Pilte, millel nood veel helgesse tulevikku vaatasid.