R, 9.12.2022

Teatriarvustus ⟩ Inimlikkuse peegeldus teatrilaval ja -saalis

Kaisa-Kadi Pilt
, teatriinimene
Inimlikkuse peegeldus teatrilaval ja -saalis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ugala uuslavastuse «Arst» peategelane on kliiniku juhataja doktor Ruth Wolff, kelle elu pöördub pea peale. Peaosalist kehastab Garmen Tabor.
Ugala uuslavastuse «Arst» peategelane on kliiniku juhataja doktor Ruth Wolff, kelle elu pöördub pea peale. Peaosalist kehastab Garmen Tabor. Foto: Gabriela Urm

Ugala üllatas möödunud nädalavahetusel publikut Taago Tubina märgilise uuslavastusega «Arst». Selleks et lavastuse märgilisust natukenegi põhjendada, tutvustan esmalt veidi alusteose tagamaid.

«Arst» on briti draamakirjaniku ja lavastaja Robert Icke’i 2019. aastal kirjutatud tänapäevane adaptatsioon austria päritolu Arthur Schnitzleri 1912. aastal ilmunud ja tähelepanuväärseks kujunenud näidendist «Professor Bernhardi», mida on oluliseks peetud meditsiini- ja religiooni- ning nende mõlemaga seotud identiteediteema käsitlemise tõttu. Nimelt vaatleb Schnitzler judaismi, mis pakkus näidendi ilmumisajal rohkesti kõneainet. Ei saa unustada asjaolu, et autor isegi tunnistas juudi usku ja temalgi oli arstidiplom. Seega oli Schnitzler nendel teemadel sõnavõtmiseks piisavalt kompetentne.

Ajatust päevakajaliseni

Robert Icke’i «Arstis» tõstatatakse religiooni ja meditsiini kõrval rassi, orientatsiooni, sooidentiteeti, aga ka identiteeti üldiselt puutuvaid küsimusi. Kahtlemata on seal rohkematki, kuid lavastuse mastaapsust arvesse võttes läheks see nimekiri õige pikaks. Tõtt-öelda pole nende kõigi üleslugemine üldse esmatähtis. Olulisim on tõsiasi, et defineerides identiteeti tänapäeva ühiskonnas, peetakse silmas mitu korda rohkemat kui möödunud sajandi alguses. Kahjuks või õnneks võib see omakorda kaasa tuua sihipärase sildistamise ja «kastidesse jaotamise». Kuivõrd säilib aga selle kõige keskel inimlikkus?

Tervikuna näib paslikum läheneda Ugalas vaatajate ette jõudnud «Arstile» kui sündmusele. Miks? Esiteks on lavastuses suudetud ammendavalt käsitleda suurel hulgal teemasid – nii ajatuid kui ka tugevalt päevakajalisi, meditsiinitöötaja eetikast homoseksuaalsuseni, põhimõttekindluse tähtsusest internaliseeritud rassismini. Kusjuures narratiivi silmas pidades väljendub mainitud käsitlus enamasti peategelase ründamises. Sellest hoolimata on jäetud publikule võimalus valida lahtirulluvas konfliktis pooli, tundes paradoksaalsel kombel siiski peategelasele kaasa. Üheselt pahaks ei saa nimetada ühtegi tegelast. Lõppude lõpuks oleme ju kõik ühtmoodi inimesed.

Sama mõte klaarub teisestki põhjusest: sarnaselt «Arsti» esmalavastusega on ka Taago Tubina lavaversioonis (vähemalt osaliselt) minetatud traditsioonilised ettekirjutused osatäitjate valikul. Teisisõnu ei valita meestegelase rolli tingimata meesnäitlejat, tumedanahalise tegelase rolli tumedanahalist näitlejat ... Usutavasti oli esmalavastuse juures algne taotlus manipuleerida vaatajate ootuste ja eelarvamustega, mis puudutavad kindlaid identiteedirühmi.

Esietendusel kogetu ehk üllatavatel hetkedel kostnud naerupahvakute põhjal julgen arvata, et manipuleerimine õnnestus ka Ugalas. Et tegelase välimusel võib sündmustiku arengu seisukohalt olla märgiline tähendus, saab selline taotlus end õigustada üksnes siis, kui vajalikud tegelase kirjeldused ilmnevad tekstis. Needsamad repliikidest kõlanud kirjeldused olidki naerupahvakute põhjustajad. Pidamata kellegi teguviisi rohkem või vähem õigeks või valeks, sai kinnitust arvamus, et Eestil on ühiskonnana minna veel pikk tee, jõudmaks valmisolekuni pidada säärastel teemadel dialoogi.

Seda rohkem rõõmustab fakt, et niisugune lavastus nagu «Arst» üldse Eesti teatri lavale on jõudnud. Jääb vaid üle loota, et need rohked vajalikud teemapüstitused ei piirdu lavastusega ning pakuvad ainest dialoogiks ka edaspidi.

Inimlikkus fookuses

Mõistagi ei saa täiemahuliselt ignoreerida lavastuslikku teostust. Ugala teatri juhi Garmen Tabori sooritus peategelase Ruth Wolffina on imetlusväärne, kutsudes vaatajais esile kaastunnet, empaatiat, austust ning ilmselt ka teatavat hukkamõistu. Tõenäoliselt leidub nii neid, kes peavad talle osaks saanud saatust nõiajahi edukaks resultaadiks, kui neid, kelle meelest on tegu ausa õigusemõistmisega.

Nii või teisiti, nagu juba öeldud, jääb kõige lõpus siiski fookusesse inimlikkus. Seda tuletavad läbivalt meelde ka eeslava mõlemas nurgas istuvad Wolffi lähedased. Kogu sündmuste keerise keskel püsivad nemad ikka oma tugitoolis, jälgides toimuvat pealt, andes kõigele isikliku ja inimliku varjundi. Omal moel taotlevad inimlikkust ka Ruth Wolffi hukkamõistjad, sest peavad just tema käitumist kohatuks ja korrektuuri vajavaks.

Kui identiteet eeldab vaenulikkust mõne teise identiteedirühma suhtes, kipub kaduma ka inimlikkus. Mil määral need kaks siis ikkagi teineteisest sõltuvad?

Märksõnad
Tagasi üles