INTERVJUU ⟩ Andrus Tiitus: palun võtame nüüd rahulikumalt!

Sakala maleva pealik Andrus Tiitus kinnitab, et Eesti riik on kaitstud ning praegu meile mingisugust sõjalist ohtu pole. Foto: Marko Saarm

Ukrainas toimuv on meie mõtteis nii ööl kui päeval. Ühest küljest on mõistlik end maailmas toimuvaga kursis hoida, kuid uudiseid tarbides ja tulevikku vaadates tuleb kas või juba oma vaimse tervise nimel rahulikku joont hoida. Kaitseliidu Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus andis Sakalaga vesteldes oma panuse, et inimesi selles suunas käituma julgustada.

Andrus Tiitus, tulite just Kaitseliidu ülema infotunnist. Millised on need värsked uudised, mida ka tavainimestega jagada tohite? Kui ärevad meeleolud Eesti militaarringkondades praegu tegelikult valitsevad?

Eelmine nädal on toonud välja selle, et inimesed on väga murelikud. Kui kusagil liiguvad kaitseväe autod või nähakse relvastatud sõdurit, arvatakse kohe kõige hullemat. Helistatakse politseisse, helistatakse malevasse.

Minu sõnum on see, et palun võtame nüüd rahulikumalt. Endiselt on info selline, et meie piiritagused on tühjad ning otsest sõjalist ohtu Eestile ei ole. Viljandimaal pole Kaitseliidu tegevusplaane muudetud ja meil käib tavapärane väljaõppetegevus nagu eelmise aasta lõpus planeeritud. Olen edastanud info kaitseväkke ja Kaitseliidu teistesse allüksustesse, et nad informeeriksid oma tegemistest kohalikke, nii nagu Sakala malev õppusi või harjutusi korraldades informeerib kohalikku omavalitsust ja politseid. Küsijad saavad kohe teada, et midagi hullu lahti ei ole.

Iseenesest on muidugi hea, et inimesed käivad ringi, silmad-kõrvad lahti, aga üle mõelda ei tasu. Sotsiaalmeedias on näha, et kui mõni uus Vene sõjaväekolonni video on ilmunud, siis kohe arvatakse, et läheb sõjaks. Ka siis, kui nähakse kusagil mõnd kaitseväelast õppuse käigus kaitsekraavi kaevamas, arvatakse sama.

Üldine meeleolu kaitseväes on aga endiselt see, et Eesti on kaitstud. Nii kaitsevägi, Kaitseliit kui liitlased on selleks valmis. Kaitseväe juhtkonna sõnum on, et kuigi Vene armee pole tegutsenud nii, nagu ta ise lootis, ehk siis teda on saatnud ebaedu ja paljud asjad on ebaõnnestunud, ei tohi me oma vaenlast alahinnata ja liigsesse eufooriasse laskuda. Kui me Twitteris vaid ühe poole võidukaid sõnumeid loeme, võib järg käest ära minna.

Teisest küljest kaldun mina ikkagi positiivsuse pole, vaadates, mismoodi see Vene tšekistide ja bandiitide süsteem üles on ehitatud: käib üleüldine varastamine ja valetamine. Valetatakse oma inimestele, valetatakse oma ülemustele. See suur pabertiiger, mida kõik kartnud oleme, ei pruugi olla nii hirmus. Me ei tea päris täpselt, kui palju ja millises seisus on tankikolonnid kusagil seal Uuralite taga. Võib-olla on need olemas, võib-olla on need ainult paberil, võib-olla on need tehnikast tühjaks varastatud ja pole võimelised sõdima. Operatsioone planeerides on venelased teinud suuri vigu. Ukraina rahvas pole venelasi lilledega vastu võtnud, nad on saanud Ukraina armee käest vastu nina ning ka relvastamata rahvas on oma meelsust ja ülimat julgust näidanud.

Venelaste juhtimine lonkab mõlemat jalga. Sideühendused lonkavad, samuti logistika: toit ja kütus vägedeni ei jõua. Mis saab edasi? Kas nad reorganiseeruvad ja viivad läbi varjatud mobilisatsiooni ning hakkavad paari-kolme päeva pärast uuesti mingisuguseid operatsioone tegema? Seda ma ei tea. Nagu kindral Vahur Karus ütles, siis tõenäoliselt reorganiseerutakse ja midagi võivad nad teha.

Kuigi venelased on saanud kõvasti rappida, on ka Ukraina kandnud kaotusi, millest ta ise väga ei räägi. Variandid ongi, et ka see asi jääb nüüd vinduma või Venemaa suudab midagi veel koledat korda saata. Ilmselge on see, et tema paremad raketid hakkavad otsa saama ning ta on muutunud väga julmaks. Nad kasutavad linnades nii-öelda lolle mürske ja rakette selleks, et murda tsiviilinimeste vastupanu ja tekitada lihtsalt meeletut kahju. See on totaalne sõjakuritegu. Lihtsalt uskumatu.

Kus ning millises inforuumis toimetab teie meelest praegu Putin ja kui palju ta reaalsest olukorrast rindel teab?

Ma ei tea. Pigem kaldun arvama, et ta on ikkagi kuskil seal Uuralites sügaval punkris maa all. Lavrovi avaldused Ukrainas toimuvast on küll olnud kõike muud kui tõsiselt võetavad. Aga mis Putini peas toimub, ei suuda küll ette kujutada. Kindel on see, et see rott on nurka aetud ja pätimaalima reeglite järgi ei saa ta oma nägu kaotamata lihtsalt Ukrainast ära minna. Sellest tulenevalt võib tema käitumine olla väga ettearvamatu ja julm.

Sõda Ukrainas on käinud varsti kuu aega ning erinevad meediumid, sealhulgas Sakala, on selle kajastamise oma südameasjaks võtnud. Ühest küljest on infot vaja, teisalt on teada, et varem või hiljem rahvas väsib ning muutub ükskõikseks. Milliseid nõuandeid te inimestele annaksite, et nad saaksid ühest küljest informeeritud, kuid jääks samas vaimult tugevaks?

Mina soovitan kindlasti kasutada ERR-i uudiseid ja erisaateid. Seal on külas spetsialistid ja mingisugust ümmargust juttu ei aeta.

Iga tund ei pea uudiseid vaatama ja iga kümne minuti tagant ei pea neid pöidlaga telefonis lükkama. Me kõik teame, et sotsiaalmeedia on üles ehitatud nii, et sinna jälle ja jälle läheksime. Mina soovitan selliste kanalite kasutamist inimestel piirata ja tarbida kord-kaks päevas kvaliteetseid uudiseid.

Samas tean, et olete ise sõja teemadel sotsiaalmeedias üsna valjuhäälne jagaja ja postitaja.

Te ajate mind kellegiga sassi. See on minu kuri kaksikvend (naerab).

Tõsi, ega mul endal ka see sotsiaalmeedia piiramine päris hästi välja tule. Olen nõus, et postitan. Aga ma püüan postitused enne läbi filtri lasta. Ma ei postita ainult põlevaid tanke, vaid leian selle koleduse juures vahel ka huumorit.

Mis on positiivne: Euroopa on üles ärganud. Ma väga loodan, et kui Ukraina sõda ükskord lõpeb, ei unustata ära, milline on Putini režiim, ega hakata taas äri ajama, nagu midagi polekski juhtunud.

Rääkides paanika külvamisest: kas teil on endal sahver tatart, soola ja tualettpaberit juba täis ostetud?

Jaa. Väga hea, et te seda küsisite. Ma tahtsingi sellest rääkida. Isegi kui meil sõda ei ole, peab inimestel olema ideaalis vähemalt nädalane toiduvaru. Matkapliit, vett, konservid, kuivained, šokolaad, pealamp – kõik sellised asjad. Kõige lihtsam on minna päästeameti kodulehele ning vaadata, milline varu olemas võiks olla. See ei ole paanika külvamine. Kui koroona meile kaks aastat tagasi külla tuli, siis inimesed alustasid sellega ja vahepeal on ka päästeamet kõvasti trummi löönud. Selline arusaamine peaks juba normaalsus olema.

Räägime Kaitseliidust ja Sakala malevast ka. Kas teie töölaud liikmeks kandideerijate avalduste alt veel välja paistab?

Jaa, huvi on. Nii Naiskodukaitsesse kui Kaitseliitu kandideeritakse. On olnud kohtumisi huvilistega nii veebi teel kui malevas kohapeal. Huvi selle teema vastu on, see on positiivne, aga nagu vanemad olijad tulijatele südametunnistusele koputavad: kui te tahate tulla kaitsma Eesti Vabariiki,  oma kodu ja peret, siis liitumispaberist ei piisa. Kui me teid rohkem ei näe, on sellest vähe kasu. Et kriisi või sõja ajal kohalikku elanikkonda kaitsta saaks, tuleb vajalikud teadmised omandada ja läbida rahu ajal õppused. Mida parema väljaõppega kaitseliitlane on, seda suurem tõenäosus on õnnestuda. See vana kaitseväe põhimõte, et mida rohkem valada higi õppustel, seda vähem kulub verd lahingus, peab ka tänapäeval paika.

Loodetavasti seda muidugi ei juhtu, aga kui pommid peaksid vihisema hakkama, siis näiteks Narvas, Tartus või Tallinnas küll viibida ei tahaks. Kui oluline sihtmärk võib olla aga Viljandi?

Eks see kõik sõltu olukorrast. Kuidas rinne peab. Kohtumistel inimestega nii Viljandis kui maakonnas, on selgunud, et pommitamisega seotud mure on olemas. Uuritakse, kus on varjendid.

Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, olime väga vaesed. Otsustati, et elanikkonna kaitsepunkritega ei tegelda. Praegu on otsused tehtud ning elanikkonna kaitses on pandud põhirõhk päästeametile, kes koostöös kohaliku omavalitsusega peab selle küsimuse ära lahendama. Kaitseliit ja Naiskodukaitse aitavad neid selles.

Kriitikutel, kes arvavad, et riik on oma töö tegemata jätnud, ning nõuavad kiiret punkritega elamute rajamist, tuleb arvestada, et tekkinud kulu kasseeritakse uute kodude ostjatelt sisse. Tuleb endalt küsida, kas ollakse valmis selle eest raha välja käima.

Viljandi on suhteliselt väike ja armas linn. Kui peaksime piiramise alla sattuma, oleks esimese variandina kõige mõistlikum tavainimesel ikkagi kas iseseisvalt või just mainitud jõudude abiga sõjapiirkonnast lahkuda.

Öelge lugejaile palun midagi ilusat ja lohutavat ka!

Võtame rahulikult, meil kõigil on raske. Proovime vana tüli poliitiliste veendumuste koha pealt maha matta, vähemalt seniks, kuni Ukrainas sõda läbi on. Vaatame, kuidas Eesti asjad hästi tehtud saame. Aitame Ukrainat, aitame Ukraina põgenikke.