Repliik ⟩ Inimesed ja inimesed

Vaatasin nädalavahetusel telerist Luciano Pavarotti lauljakarjääri 30. aastapäeva kontserti 1991. aasta 31. juulist. Londoni ­Hyde Parki serva püstitatud lava oli servast servani täis andekaid interpreete. Superstaari oli imetlema tulnud 125 000 inimest. See, et taevast sadas pussnuge ja kõik olid aluspesuni läbi vettinud, ei tähendanud midagi. Nad olid kokku tulnud millegi nimel, mis on suurem kui elu. Sest muusika liidab ja toidab vaimu. Muusika on justkui imerohi, mis hellalt silitades katku minema pühib.

Vähemalt oli helimaagial selline võim siis. Iseenesest polnudki see ammu – pisut üle 30 kevade, suve, sügise ja talve tagasi. Aga juba ongi keeruline uskuda, et seltskond šikis vormis sümfoonikuid koledused olematuks teeks. Kõige jaburam on, et inimesed on ju ikka samasugused. Nad elavad, hingavad ja armastavad. Tõenäoliselt isegi usuvad headusesse, usuvad muusika võimu. Nad keelduvad nägemast, et üks haige tõbras on muusikat kui supikana kitkunud.