Farištamo Eller: elust ja elavast on saanud anonüümne toode

Näitus avatakse keset Põhja-Läti metsa. Kohale saab tulla ka Tartust tellitud bussiga. Foto: Arvo Meeks

KALENDRIS oli punane kuupäev. Pidupäev. Lapsed tahtsid teha kooki, sest lasteaias oli niimoodi öeldud. Vene vägede sissetung Ukrainasse oli aga okupeerinud mu meeled ja tegemised. Varasem elu oli kadunud nagu kaugesse minevikku, mitte millelgi ei tundunud enam mõtet ega tähendust olevat. Elu oli jäänud seisma, seejuures päriselt mitte seisma jäädes. Aga vähemalt lastele tuli taigen segada ja ahju pista silmi tungivatest pisaratest hoolimata. Eesti Vabariigi aastapäev ju ikkagi.

PÜÜDSIN, nagu ilmselt paljud, kujutleda, mida ma ise sõjaolukorras ette võtaksin. Kui nimekiri tegevustest ja vajaminevast toidust oli valmis saanud, avastasin end loomade olukorra peale mõtlemast. Harjumusest. Ukrainast tuli uudiseid, pilte ja kirjeldusi, kuidas väga paljud põgenevad, paljud koos oma lemmikutega. Samuti räägiti varjupaikadest, peamiselt koerte ja kasside omadest. «Aga põllumajandusloomad?» mõtlesin ühel hetkel. «Mis nendest seal saab?»