R, 9.12.2022

Kaido Ole «Pealinna salatist» küll kõhtu täis ei saa

Tiiu Männiste
, kunstiteadlane
Kaido Ole «Pealinna salatist» küll kõhtu täis ei saa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rüki galeriis on väljas Kaido Ole näitus «Pealinna salat». Kuigi Ole on üks tuntumaid nüüdis-Eesti maalikunstnikke, on see tema esimene ülevaatenäitus.
Rüki galeriis on väljas Kaido Ole näitus «Pealinna salat». Kuigi Ole on üks tuntumaid nüüdis-Eesti maalikunstnikke, on see tema esimene ülevaatenäitus. Foto: Marko Saarm

Maalikunstnik Kaido Ole esitleb Viljandis Rüki galeriis valikut oma kolme aastakümne teostest. Väljapaneku pealkiri «Pealinna salat» viib nostalgialainele. Seda kunagist populaarset salatit tasub taas proovida, sest selles puuduvad moodsad gurmeemaitsed. Sama ei saa küll öelda Ole maaliloomingu kohta.

Ole hakkas näitustel osalema 1990-ndatel – ajal, mil meie kunstimaailmast kadusid tabude piirid. Tollane jõuline postmodernismi tõusulaine purustas vananenud kaanonid ning moodsad tuuled tõstsid parnassile uusi tegijaid.

Kaido Ole loomingus kohtab seniajani postmodernistlikku dekonstruktsiooniindu, absurdi ja remikse. Ta on üsna teadlikult tsiteerinud tuntud kunstnike töid: Miród, Picassot, Soosterit. Tuttav kunstihuviline nentis, et kõige enam näeb ta Ole loomingus tsitaate Avo Keerendi hilisest loomingust. «Suured geomeetrilised vormid, mis lendlevad, et maali kompositsiooni tasakaalustada.»

Minus tekib Kaido Ole töid vaadates pigem soov tuua paralleele Andres Tolt­si 1970. aastate loominguga. Nende kunstnike sarnasus väljendub ülikorrastatud maailma kujutamise püüdluses. Kui Toltsil oli see tollase (nõukogudeaegse) reaalsuse uut moodi mõtestamine, siis Ole mõtestaks nagu ümber erinevaid esemeid. Mõlemad kunstnikud tiražeerivad töödes oma kinniskujundeid.

Kaido Ole hakkas näitustel osalema möödunud sajandi viimasel kümnendil.
Kaido Ole hakkas näitustel osalema möödunud sajandi viimasel kümnendil. Foto: Mihkel Maripuu

Sarnaselt Toltsiga käib Ole argiste asjadega ringi aristokraatliku elegantsiga, kuid läheb siit tänu tehnilistele võimalustele kaugemale. Kui Toltsi töödes on veel siirust ja soojust, siis Ole maalid on hingetud ja steriilsed. Neis kummitab omamoodi nanolabori vaikus, mis justkui sunniks meid neile lähenema maski ja valgete kinnastega. Kui Toltsi tundlikult elegantsed maalid olid üsna staatilised, siis Ole esemed ja tegelased on väga mängulised, samas puuduvad neis pinge ja energia. Ilmselgelt on siin lõivu makstud tehnilise täiuse püüdlusele.

Ole perfektses maalipindade struktuuris peegelduvad tema seisundid, muu hulgas pidevas protsessis olemise meditatsiooni. Valdav osa kujundeid ja pindu on tasapindsed, vaid kerakujundid ja kõlarid on pintslikesega filigraanselt modelleeritud. Need on omamoodi kosmilised objektid, maalitehniline kõrgpilotaaž.

Mitu autoriteetset kunstikriitikut näevad Ole töödes korduva anonüümse subjekti, inimese baasvormi tähistava «pallpea» tegevustest sotsiaalsetele probleemidele osutavaid vihjeid. Rüki galerii näitusel pole küll sügavaid ideid ja kontsepte võimalik hoomata, sest pelgalt «Pealinna salatist» ju söönuks ei saa. Pigem tekitas see väljapanek isu rammusama suutäie järele, mida kunstniku kolme aastakümne pikkune looming kindlasti on. Kunstniku kodulehel võib lisaks tema eriilmelistele loomeperioodidele tutvuda ka tema omapäraste tekstidega.

Rüki galerii teeb Eesti nüüdiskunstiklassika ja noorte kunstnike esitlemisel tänuväärset tööd, huvilised on selle koha üles leidnud, tekkimas on püsivaatajaskond. Märkimist väärivad ka galerii hea ruumiformaat ning aura, mis lausa kutsub kunstnikke oma töid eksponeerima. Näituste kalender on pilgeni täis, ka klassikud peavad oma esinemisjärge pikalt ootama. Paljud kunstnikud on loonud oma töid spetsiaalselt Rüki galerii näituse jaoks. Ka Kaido Ole näitusel on üks selline. Milline? Seda soovitan ise vaatama minna.

Märksõnad
Tagasi üles